Trallakas :)

Kui uus aasta läebki veerema  tundmatu hooga, mina kollase ukse taga sisse sään tuttavat kodusooja Trallakas 10.12.2019

  Teguteele, teguteele Tainategu teeb rõemsaks meele alla viib vürtslõhn naabrite keele Hoos on köök ja hõõgumas ahi oma piparkook tõuseb sealt pirtsakas-pidune-kodune Teadagi, üle prahi! Trallakas november 2020

Kas teadsid, et metsas seent otsides hoia nuga peidus! Seda ikka sellepärast, et seened ära ei kohkuks ja plehku ei pistaks. Mina teen ikka nii... no, eks vahel unustan ka ja tiirutan tükk aega tera püsti. Aga seened on nutikad, sousti ja salati sisse ei lase end lõikuda. Enne söögu uss...  Tegelikult olin eelmise päeva metsakõnnil seenepõllule silma peale visanud ning nüüd plaanisin kogu saagi aega viitmata korvi kühveldada. Aga, võta näpust, mu seenesaak oli minema pühitud! Eee... Olgu siis seekord nii. Ega seened seepärast metsast otsa lõppe. Tegin väheke aega puude all slaalomit ja juba oligi korvis soovitud tulemus. Üks seenelapike ilmutas ennast koguni nii ootamatult, et tardusin soolasambaks. Kust alustada, kuhu joosta. Kõik mulle?  Mets on muidugi põnev kant õppimiseks. Mitte ainult puude ja sammalde. Ka  liigikaaslaste tundmaõppimiseks.  Minu meelest kõige üllatavamaid sõnumeid jätabki endast maha inimeseloom. Neid olen metsakäikudel ikka püüdnud lugeda ja

Eh, eh... kõlab nagu eesti  multikast "Lepatriinude jõulud". Aga, jah, ilma lepatriinudeta ei vea kuidagi välja. Lepatriinude abi hapukurgiteol olen kasutanud varasemaltki. Oskavad teised toimetada väga pühendunult ja on omal alal meistrid. Tõstan muudkui lepatriinu õhtul kurgilaari peale ja ütlen:"Istu!" ning ta istub seal hommikuni, koguni tunde ja päevi kui vaja. Varem hapendas kurgid ainult ema üksi ja oli tubli ning pühendunud. Seekord aga hakkasid tal  lapsed  kaasa nuruma, keksisid ja mangusid, et nemad tahavad ikka ka läbi klaaspõranda vaadata, kuidas krõmpsuva küljega kurkide võlumine käib. Hakkas see trall juba tüütuks muutuma.... kurgi tegu puha pooleli. Märkasin, et lepatriinu ema vaatas juba anuva pilguga minu suunas, silmadki teisel vesised peas... Nooh, mis mul sai selle vastu olla, kui tervel perel on ühine tegevus. Las, need lapsed keksivad ja hullavad kurkide otsas, peaasi, et öösel magada lasevad. Pealegi, nii on kõik õnnelikud ja rahul, lapsedki

No, need nädal tagasi maitstud pirakad vaarikad ei andnud rahu ja päikegi paistis lagipähe. Paremat aega andis otsida. Lükkasin rattale hoo sisse ja väntasin metsatuka taha korjele. Otsustasin noppida hommikupudru jaoks nii liitri jagu vaarikaid. Tegelikult sain aru küll, et eks see liiter ole natuke liig mis liig ühele sööjale, aga eks hiljem kodus jõuab nuputada, kuhu selle ülejäänud osa sokutan. Peaasi, et olin nüüd kohal, näpud ja silmad otsisid usinasti marjade järele ning kopsik täitus jõudsalt. Marjad olid sama pirakad kui mäletasin neid nädala tagant ja ebalesin endiselt kõvasti, kas need on ikka õiged metsvaarikad. Äkki on mõni vits kellegi aiast siia metsa jalutanud? Ja nüüd ta siin jõudsalt toimetab. Korjasin seni kuni kopsik servani sai ja püksid vajusid rebadele. Siis asusin imetlema katkujuurt. See oli üks peamine põhjus, miks mind kiskus just siia vaarikaid otsima. Ja-jah, sellise hiiglamat mõõtu rohu sees, sest seda see katkujuur ju oli, tundsin

Paksu vihma on nüüd tulnud omajagu ja õhku haistes on tunda rõsket seenelõhna. Kuigi ega seen ei ole nagu nupule vajutamine, et klõps!  ja kohe hakkab metsas toimuma. Ei-ei! Vaja on teatud peentunnetust ja kannatust, enne kui tasub üldse esimesele seenekäigule minna. Tegelikult hoian metsas toimuval pilku peal jätkuvalt. Siis kui rattaga poevahet sõelun, olen tervisekõnnil või jalutan kassiga. Kui mõni seen end vähegi ilmutab, alles siis tasub võtta kopsik ja nuga ning minna seeni bongama .  Nüüd oli see päev käes. Kuna iga paik on äraütlemata õhinapõhine, ei ole mul k indlaid saladuses hoitavaid korjekohti.  Ka ei korralda ma seenekuhila võistlusi ega sea anuma suuruste järgi saagilõikamise eesmärke. Mulle olulisim on märgata ja nautida ümbrust, avastada ja rõõmustada iga leiu üle ning koguda kahe kõrva vahele elamusi. Igasugu kahvatuid ja säravaid seeni tõesti leidus, paraku tuli iga seene järgi kõndida ja turnida omajagu.  Siis kui hämaras metsas näitas kell lõpuks kümnendat

Vaarikal käik sai teoks peale vihmaaega. Jõudsin kuidagi kärsitult ära oodata kuiva ja päikeselise nädalalõpu. Võtsin siis korjekopsikud ja veepudeli ning lükkasin jalgrattale hoo sisse. Vaarikad olid kõikjal tänavu saagi all ägamas ning tundus, et metsas on käimas mingi omavaheline viljakusvõistlus. Tahtsin sellest kindlasti osa saada ja suundusin maja taha lagendikule, kus koht ka juba valmis vaadatud. Kurv paremale, kurv vasakule, veel mäest alla viuh ! ja olingi kohal. Lükkasin ratta külili kõrgesse rohtu. Nägin kohe, et vaarikapõõsaid oli keegi juba külastanud. Või oleks õigem öelda, et matšeetega kujundanud . Vaarikatesse olid laiad rajad sisse trambitud, palju maha murtud ja hooletult tallutud. Kuigi pilt oli kole, lihtsustas see minu järelnoppimist ja põõsastikus liikumist. Kui kuidagi ei edenenud, otsustasin vahetada kohta. Kümme meetrit kaugemal terendasid paksult punetavad varred. Tõsi, seal kõrgel lagedal oli päikest küllaga, aga marjad kribud-krabud. Ühe kurdlehise roosipõ

Mida teha siis, kui oled pärnaõite korjeaja maha maganud? Leppida olukorraga. Tegelikult ega mul palju teha olnudki. Va, pärnad otsustasid tänavu õitseda just ajal kui kiskus vihmaseks ja ladistas tervelt nädala jutti.  Vihmaste päevade lõppedes läksin selle asemel maja taha metsa punaste sõstarde küpsust hindama. Olin nimelt leidnud metsast neli marju täis sõstrapõõsast ja hoidsin nüüd pöialt, et linnud enne marjade küpsemist puhast tööd ei tee. Ei olnud teinud. Korjasin kopsikusse ühe põõsa jagu talvevarusid, kui avastasin enda kõrval pärnast hiiglase. Olin sõstarde korjamisega olnud nii hoos, et ei taibanud muud ümbruses nähagi. See oli vana väärikas pärn, mis oli värskelt õitsele puhkenud! Hiljem netist uurides selgus, et ära olid õitsenud suurelehised pärnad, mis õitsevad harilikust pärnast kaks nädalat varem. Oli vast vedamine!  See tähendas ühtlasi, et ma e i olnud midagi maha maganud.   Kahjuks ulatusin korjama napilt paar peotäit, sest ülejäänud õitsemise oli puu otsustanud te

Tänasesse päeva kuulus tõmmiste valmistamine. Valgekarvase pereliikme krooniline silmaveavus vajas leevendamist. Selleks puhuks korjasin maja tagant pundi metsmaasika lehti ja põldosja võrseid. Rahvatarkus kinnitab, et kummagi taime tõmmised aitavad muuhulgas limaskestapõletiku puhul. Muidugi usun. Imevedelikud valmistasin eraldi anumates ning taimi oli korjatud poole rohkem, kui tavalise teejoogi jaoks. Eks ikka seepärast, et mõju ja tolku oleks.  Lasin kopsikus vee keema, lisasin taimed, keetsin umbes ühe minuti, tõstsin pliidilt ja jätsin kaane alla hauduma. Pildil vasakul põldosja tõmmis ja paremal metsmaasika lehe tõmmis. Kui tõmmised olid jahtunud, asusin asja kallale. Esimesest vägisi protseduurist oli kass jahmunud ja vatipadjakesega märjaks lödistatud silmad tekitasid  võitle ja põgene  reaktsiooni. Kaotasin usalduse. Nii tuli igal järgneval sessil kass voodi alt välja õngitseda.   Võtsin plaaniks kassi silmi pesta kolm korda päevas ja vähemalt nädala

Tihti ei pea sõitma metsa poole, vaid hoopis kesklinna, et söödavat korjata. Avastasin seekord veel avastamata   ja   kirssidest   punetava kirsipuu otse haigla ees. Võtsin pakikalt korjekopsiku, mis minuga ikka kaasas sõidab ja asusin noppima. Kirsid olid peaaegu valmis ja seda õnneks, sest iga küpse marja leiavad linnud kiirelt üles.  Eks ladvast olidki linnud oma osa nahka pistnud ja valvasid kuskil lähedal oma terava pilguga järgmisi valmivaid marju. Sain minagi mõne lähedalt kostuva hoiatava kraaksatuse osaliseks. Linnud võisid olla küll muretult, sest ei olnud ma mitte röövretkel, vaid jagasin saaki suure südamega teistega. Üksnes murdosa ja juba teengi minekut. Üks taksojuht tuli minuga juttu vestma.  -Kas need marjad kõlbavad ikka süüa? -Jah, muidugi! Need on ju kirsid. - Aaaa. Ma auto aknast olen ikka vaadanud, aga need tundusid nii pisikesed. - Aga muide, ega varsti ei kõlba need marjad süüa, kui Teie auto mootor pikemalt käib. - Eh ei-ei. Selle auto mootor võib k

Laupäevane korilus viis kodulähedasse metsatukka. Poekäikudel oli silma jäänud sinetav mustikaväli ja roosipõõsaste õite edevus.  Ilm oli lõõskavalt palav, mistõttu jalutasin uksest välja suvenapis riietuses. Oma rumaluseks sain seetõttu roosipõõsastes turnides mälestuseks verevad kipitavad jutid. Saagiks see-eest kotike roosi õielehti ja õienuppe Ou, milline aroom! Nendest hautan talvist teed.  Järgmiseks võtsin ette mustikate korje. Kuigi olin eesmärgi seadnud jõukohase viis liitrit, oli see, nagu kiirelt selgus, minu jaoks tohutu töö. Noppisin ja noppisin, aga kuidagi ei edenenud. "Kombaini" ei ole ma hankinud, kuna üks tuttav laitis maha, et sellega korjab lehepuru rohkem kui marju. Jäin siis uskuma. Nooh, nii ma toimetasin mustikaväljal higi voolamas ja mitu tundi päikeses põlemas. Veepudel oli õnneks kaasas ning kivil istudes sirutasin paar korda ikka selga ka . Vaatamata rängale tööle, oli mustikate noppimine puhas  mindfulness ehk teadlik kohalolek. Pealeg

Kõigest väike jalutuskäik lähimetsa, kui juba oligi varutud suur ports nõgeselehti. Nõgesed on praegu kesksuvel õlakõrgused ja õelalt pirtsakad. Et lähenemiskatsetel haledalt sugeda ei saaks, olin korjele kaasa võtnud kindad ja töö tõhustamiseks aiakäärid. Siiski mõni kõvem tegija pures kinnastestki läbi! Ai, nagu ussist nõelatud!   Korjekoht on salajane ja varem välja vaadatud ajalooline koduvare. Usun, et nendes rammusates nõgestes peitub erilisemast eriline koduhaldjate jõud ja vägi. Nüüd on need iludused kuivamas toariiulil kahisevkrõbedaks ja täiendavad mu tagasihoidlikku ürdiriiulit. Nõgese erkroheline tee on üks mu lemmikutest! Rahulikult lonkides jõudsin pugida metsmaasikaid ja -vaarikaid. Tänavune mets on igasugu heast ja paremast lausa lookas.  Järgmisel korilusel ootavad noppimist kurdlehise roosi kroonlehed.  

Metsvaarikavarre teed valmistatakse südatalvel, sest siis on varred suhkrut täis ja tee tuleb magusa mekiga. Korja südatalvel metsast neli pikka elujõus vaarikavart, mis on esimese aasta varred.  Seda on oluline teada, sest vaarikavarre iga on kaks aastat ja teisel aastal vars kuivab. Seda saab kindlaks teha vart murdes. Elujõus vars on seest roheline ja säsi valge ning murdub keerulisemalt. Koju jõudes võta 5-liitrine pott ja täida külma veega. Lase vesi keema. Haki oksakääridega umbes viie sentimeetrised vaarikavarre jupid potti vee hulka. Keeda "vaarikavarre" suppi umbes 10 minutit ja jäte seejärel kaane alla hauduma ka umbes 10 minutiks.  Maitsepoolest on tee magus ja lõhnab mesiselt.  Kui tee jääb mõneks tunniks seisma ja seda jätkub veel ka järgmisel päeval, siis muutub see seistes helepruunist värvusest punaseks. Mida külmem talv, seda magusamad varred. Nii vähemalt näitab kogemus.  HEAD NAUTIMIST! Autori foto. Vaarikavarre tee potis

Kolimisega uude koju juhtus nii, et ühtäkki polnud mul magamistoas mitteühtki valgustit ning tuli hakata ajusid ragistama, mida teha ning millised lambid muretseda. Pimedus oli päris ebamugav ja sinna pikalt kobama jääda küll ei soovinud. Lampide osas oli mul kolm tingimust: * lihtsad * taskukohased * sobivad sisustusega. Ja muidugi ohutud:) Nägin vaeva ja külastasin kohe teadaolevaid internetipoode, jalutasin läbi lähikauplused ja vaatasin ka inimeste kasutatud asju. Aga ükski neist mind ei rahuldanud. Kõik tundus igav ja kaugel minulikkusest . Aga lõpuks nad sündisid ja hea töö eest saan endale teha ainult pai!  Valgusti "Juhe". Foto ja teostus     K.Adamson Mis materjale kasutasin: 1. IKEA tekstiilkattega 7-meetrine juhe Stråla, mille küljes valmis lüliti, pistik ja lambipesa väiksema sokliga. Hind 2 x 4,99 e. 2. Kassikonservi Sheba Classic tühjaks saanud karbid. Karbid pöörasin pahempidi ja põhja lõikasin augud. Hind võiks olla 2 x 0,10 e.  3. Val