Eh, eh... kõlab nagu eesti multikast "Lepatriinude jõulud". Aga, jah, ilma lepatriinudeta ei vea kuidagi välja. Lepatriinude abi hapukurgiteol olen kasutanud varasemaltki. Oskavad teised toimetada väga pühendunult ja on omal alal meistrid. Tõstan muudkui lepatriinu õhtul kurgilaari peale ja ütlen:"Istu!" ning ta istub seal hommikuni, koguni tunde ja päevi kui vaja. Varem hapendas kurgid ainult ema üksi ja oli tubli ning pühendunud. Seekord aga hakkasid tal lapsed kaasa nuruma, keksisid ja mangusid, et nemad tahavad ikka ka läbi klaaspõranda vaadata, kuidas krõmpsuva küljega kurkide võlumine käib. Hakkas see trall juba tüütuks muutuma.... kurgi tegu puha pooleli. Märkasin, et lepatriinu ema vaatas juba anuva pilguga minu suunas, silmadki teisel vesised peas... Nooh, mis mul sai selle vastu olla, kui tervel perel on ühine tegevus. Las, need lapsed keksivad ja hullavad kurkide otsas, peaasi, et öösel magada lasevad. Pealegi, nii on kõik õnnelikud ja rahul, lapsedki ...