Kirsid ja taksojuht

Tihti ei pea sõitma metsa poole, vaid hoopis kesklinna, et söödavat korjata. Avastasin seekord veel avastamata ja kirssidest punetava kirsipuu otse haigla ees. Võtsin pakikalt korjekopsiku, mis minuga ikka kaasas sõidab ja asusin noppima. Kirsid olid peaaegu valmis ja seda õnneks, sest iga küpse marja leiavad linnud kiirelt üles. 

Eks ladvast olidki linnud oma osa nahka pistnud ja valvasid kuskil lähedal oma terava pilguga järgmisi valmivaid marju. Sain minagi mõne lähedalt kostuva hoiatava kraaksatuse osaliseks. Linnud võisid olla küll muretult, sest ei olnud ma mitte röövretkel, vaid jagasin saaki suure südamega teistega. Üksnes murdosa ja juba teengi minekut.

Üks taksojuht tuli minuga juttu vestma. 

-Kas need marjad kõlbavad ikka süüa?

-Jah, muidugi! Need on ju kirsid.

- Aaaa. Ma auto aknast olen ikka vaadanud, aga need tundusid nii pisikesed.

- Aga muide, ega varsti ei kõlba need marjad süüa, kui Teie auto mootor pikemalt käib.

- Eh ei-ei. Selle auto mootor võib käia kogu aeg ja õhku see ei saasta. Ega see auto ei ole bensiini või diisli auto.

- Ooo!?

- Selle või isegi garaaži käima jätta ja kõik uksed kinni panna ning mingit vingu sealt ei tule. Ainult, et, jah, hapnik saab ühel hetkel otsa. 

- .... Nii et selle autoga ei õnnestu isegi enesetappu teha...

Naersime mõlemad minu musta huumori peale. 

Lõpuks võtsin kirsisaagi ja tõstsin ratta pakiraamile varem korjatud liivatee kimbu kõrvale.

Jah, kodulinn Tampere on ses suhtes lahke, et toidab sind igal aastaajal hea ja paremaga.