Uksematt Mati

Loo autor Küllike Adamson

Elas kord üks uksematt, kelle nimi oli Mati. Uksematt Mati oli hall ja vaikne, kuid ta oli ka tark ja nutikas. Kuid keegi ei teadnud seda. Ühel päeval, kui majas elavad inimesed läksid jälle välja, oli Mati oma igavast olemisest väsinud. Ta tuli mõttele, et peaks midagi põnevat korda saatma.

Ja nii juhtuski enneolematu ime - Mati hakkas rääkima!

Ega ta ei suutnud ise ka alguses uskuda, et temasuguse tavalise uksemati seest tuleb hääl. Hääl oli tal selline karedalt krõbisev nagu mõnes raadios ja samas paitavalt pehme. Sellest hetkest peale hakkas ta rääkima kõigile, kes välisuksest sisse läksid ja sealt välja tulid.

Alguses olid inimesed ehmunud, kuid harjusid ruttu ära ja rõõmustasid. Mati rääkis neile igasuguseid huvitavaid lugusid, mis ta oli enda sisse kogunud. Ta rääkis neile õunapuudest, muruniidukist, lumest ja kukkede kiremisest, headest lastest ja mõnest kiuslikust ka. Inimesed armastasid teda väga. Lõpuks käisid inimesed iga päev uksest sisse-välja ainult selle pärast, et kuulata uksematilt tema lugusid. Aga ühel päeval, kui inimesed koju tulid, ei hakanud Mati enam nendega rääkima. Ta lamas vaikselt ja oli kuidagi kurb. Temast ei tulnud mitte ühtki häält.

Inimesed olid mures ja küsisid hoolivalt:“ Mis sinuga juhtunud on, Matike?” 

Mati vastas noruse häälega: “Mul on nii vähe lugusid alles jäänud... Ma kardan, et kui ma viimasegi loo ära räägin, ei ole mind enam kellelegi vaja.” 

Matit kuuldes muutusid ka inimesed murelikuks ja hakkasid nõu pidama, mida ette võtta. 

Nad tahtsid Matit väga aidata ja ütlesid: “Mis sa arvad, kui me toome sulle raamatukogust raamatuid ja tellime sulle ajalehti? Isegi viime sind tuppa televiisorit vaatama. Nii saaksid sa uusi lugusid välja mõelda.”

Mati ei teadnud, mida selle peale öelda. Polnud ta ju näinud oma elus ühtegi raamatut, ajalehte ega televiisorit. 

Aga Mati vastas noogutades: "Olgu. Olen nõus."

Nii läkski, et Mati luges nüüd kuhjade viisi raamatuid ja talle tellitud ajalehti. Ning teda viidi tihti tuppa televiisorist multikaid ja uudiseid vaatama. Lõpuks oli Matil nii palju lugusid, et neid jätkus kuulamiseks kõigile ja jäi ülegi. Isegi lähedal asuva lasteaia lapsed käisid peale lõunauinakut Mati juures. Ja eesti keele tunni ajal kogunesid Mati ümber õpetajaga tulnud koolijütsid. 

Ükskord peatus aga ukse ees siniste vilkuritega politseiauto ja kui politseinikud hakkasid uksekella helistama, rääkis Mati neile loo ninasarvikuga kirju jagavast postiljonist. Politseinikele lugu meeldis ja nad kuulasid suu ammuli. See oli nii huvitav, et politseinikud unustasid sootuks ära, miks nad tahtsid uksekella helistada. Ja sõitsid rõõmsas tujus politseijaoskonda tagasi.

Ühel päeval aga kutsus linnapea ta tähtsale peole, kus talle anti medal ja aukiri "Meie linna parimale luguderääkijale Ukse-Matile". Peale seda sai Matist väga kuulus rääkiv uksematt. Nüüd oli tal lausa au päevast-päeva inimestele jagada tarkust ja rõõmu. Ka tuttavad politseinikud sõitsid politseiautoga kuulama, kuidas ninasarviku ja postiljoni jutt edasi läks. 

Ja kui inimesed ta juurest lahkusid, ootas Ukse-Mati neid kannatlikult tagasi, et ta saaks järgmisi lugusid rääkida. Sest lood aina kasvasid ta sisse mühinal nagu seened metsa alla.