OLET PARIM SÕPER

Jutu autor Küllike Adamson

Esimeses klassis käiv Egle oli olnud terve nädala haige. Ta ei saanud kooli ega õue minna. Iga päev pidi ta võtma maasikamaitselist köharohtu ja jooma meega pärnaõie teed. Kodus olla oli sellepärast üsna igav. Kõik mängud olid ka ära mängitud ja lasteraamatud läbi lehitsetud. Ta oli värvipliiatsite ja vesivärvidega valmis joonistanud koguni kümme pilti. Nüüd istus ta oma toa laial aknalaual ja vaatas igatsevalt alla tänavale. Kõikjal oli märgata kevade tulekut. Lumehanged sulasid aina madalamaks ja vulisevast sulaveest sündisid hiiglama pirakad porilombid. Üks selline laiutaski täpselt nende maja kollase aia taga.

Kuid see ei paistnud olevat mingi tavaline porilomp. Eglele tundus, et porilomp teeb talle koledaid nägusid ja imelikke lõustu. Täiesti kindlasti oli tegemist õelutseva porilombiga! Alati kui ta porilombi poole vaatas, oli sellel jälle loll nägu peas, vahel põlglik ja vahel selline irvitav ilme. Ükskord venitas ta meelega enda näo nii laiaks nagu hakkaks upsakusest lõhki minema. "Vastik,vastik selline!" läks Egle hing täis.

Ja siis tuli ema Egle tuppa ning teatas: "Egleke, sa oled nüüd täitsa terve. Sa võiksid õue mängima minna."

Lõpuks ometi vaba! Ta pani kärmelt õueriided selga ja silkas trepist alla. Hetkel oli Egle peas üksainus mõte ja selle otsustas ta kohe ka teoks teha. Nimelt keksis ta aiataguse porilombi juurde ja küsis nõudlikult: "Tere, porilomp! Miks sa mulle lollakaid nägusid teed?"

"Mi-mi-mina?" kokutas sellise süüdistuse peale porilomp. 

"Ma aknast nägin küll!" jätkas Egle porilombi manitsemist. "Pealegi nii ei ole ilus teha."

"Oi, mina ei ole sinule lolle nägusid teinud," selgitas nüüd porilomp kuidas oskas. 

Porilomp ohkas ja rääkis siis Eglele täpselt kõik ära: "Ma tahan nimelt väga lugema ja kirjutama õppida. Just praegu ma veeringi tähti sinu maja kõrval asuva supermarketi katuselt. Kuna ma olen porilomp, ei ole mul sellist väikest suud nagu sinul. Ma olen tervenisti üks suur suu. Ja seda suud on väga raske liigutada ning rääkimine valmistab mulle suurt piina." Ning porilomp muutus oma jutu peale äraütlemata kurvaks ning oigas isegi natuke. 

Nüüd meenus Eglele, kuidas ta oli lasteaias liikuva aabitsaga lugema õppinud ja ta teadis, kui raske see oli olnud. Aga selle-eest oli tal olemas tubli väike suu, sealt vupsasid kõik sõnad välja ning piina rääkimine ammugi ei valmistanud. Kuid talle meenus üks teinegi asi. Tema klassis esimeses pingis istub poiss nimega Teet. Teedul on ka suu, aga tema suust ei tule sõnad kuidagi välja. Sellepärast õpib tema hoopis sõrmede ja kätega rääkima.

Aga kuidas aidata ilma õige suuta ja käteta porilompi?

Egle tegi mitu tiiru ümber lombi ja nuputas. Kui korraga ilmuski ta pähe hea mõte. Ta jooksis aeda, korjas õunapuu alt suure peotäie erineva pikkusega puupulki ja lükkas need siis ükshaaval ning ettevaatlikult porilombi peale ujuma. 

"Vaata! Nüüd on sul olemas päris oma ujuv pulkadega aabits. Nüüd saad nendest kirjutada tähti ja sõnu. Tee proovi!" jagas Egle hoolitsevalt õpetusi.

Egle aitamise peale muutus porilomp sedamaid väga-väga rõõmsaks. Ning ta kirjutaski kohe pulkadest oma virvendavale veepinnale "OLET PARIM SÕPER♡". 

                                                                          🏠  🏠  🏠                                                 

Leia sõnad ⟶↗:  KUMMIKUD, PORILOMP, EGLE, TÜDRUK, PUUPULK, HAIGE, AED, RAAMAT, LUGEMA, KOOLILAPS

Chad Crouch · Hard Won