Vanaema kirvesupp

Loo autor Küllike Adamson

Väljas olid juba pimedad sügisõhtud. Perekond Mets oli kodus. Isa, ema ja vanaema olid köögis toimetamas. Isa parandas kruvikeerajaga logisevat taburetti, ema luges maakonna ajalehte ja vanaema pani nõuderestilt puhtaid taldrikuid kappi. Lapsed, neljandas klassis õppiv Karla mängis oma toas arvutis ja lasteaias käiv Anete istus elutoa vaibal ning vaatas telekast Sipsiku multikat. Üldse oli õhtu kõigi jaoks väga rahulik ja kellelgi polnud enam kuskile kiiret. 

Ühtäkki tormas Karla oma toast kööki:"Süüa ka juba saab, vä? Kõht on räme tühi." 

Kohe kiirelt oli ka Anete köögis:"Emme, tahan süüa. Mitte nuudleid, mitte pannikartulit."

"Ja mina keeldun söömast järjekordselt mingit makaroni piimasuppi! Olge ükskord normaalsed, tahaks nagu päris sööki, vä! Ma ei tee enne ridagi matemaatika ülesandest," teatas Karla häälekalt üle köögi. 

"Ja mina ei pane ilusti Sipsiku plaati karpi tagasi," oli Anete vennaga mestis.

"Tohoh, tilla! Mis me nüüd siis teeme...," oli isa midagi pobisemas, aga vanaema jõudis ette.

See oli peres nii tavaline, et vanaema jõudis üldse kõigist pereliikmetest igas asjas ja igale poole ette. Vanaema tõusis krapsakalt isa parandatud taburetile, ise kulbiga keerutades nagu mingi väepealik, ja kuulutas kõrgelt lambikupli alt:"Täna teeme kirvesuppi!"

Isa läks selle peale näost valgeks, emal kukkus ajaleht käest. Karla ja Anete jäid soolasambana seisma ning jälgisid suu ammuli vanaema. Et mida vanaema järgmiseks ütleb. Köögis oli hetk nii hiirvaikne, et vabalt oleks võinud kuulda tolmukübeme kukkumist. 

Iseenesest mõista oli vanaemal hoog sees. Järgmiseks krapsas ta taburetilt maha, siis otsis pliidile pere kõige suurema kastruli ning tõstis kastruli kaant kergitades pliidi kõrval seisnud kirve kolinaga kastrulisse. 

Kirve kastrulisse kadudes tuli isal kohe kõnevõime tagasi. Ta pani käed puusa ja teatas

rahulolematult:"Nii! Nüüd ma ei saa küll enam aru. Kus on solidaarsus! Miks ainult minu asjad ära viiakse või süüakse?! Alles eile viidi lauta minu triibuline ja veel täiesti kõlblik kampsun kanadele pesasoojaks. Ja nüüd keedetakse järgmiseks minu kõige parem kirves perele supiks."

Ema itsitas laua tagant vaikselt pihku, endal põsed õhetamas ja trööstis isa talle millegipärast hellalt silma pilgutades:"Ole nüüd... sina ja solidaarsus. Loomulikult teeme kirvesuppi."

Väepealikust vanaema hoog ei olnud vahepeal grammivõrdki raugenud ja ta jätkas tuliselt:"Ema, koori kartulid! Isa, tee pliidi alla tuli! Karla, tükelda porgandid! Anete, otsi kapist soolatops ja pipratops!" Ise aga kallas samal ajal kastrulis keetmist ootavale kirvele lorinaga ämbrist vee peale.

Ja nii oli köök mõnda aega siginat-saginat täis. Kõigil oli oma töö. Kes tegi pliidi alla tuld, kes kooris kartuleid, kes tükeldas porgandeid, kes otsis üles soolatopsi ja pipratopsi, kes valvas supi keemist. 

Lapsed olid muidugi põnevil ja maitsva kirvesupi ootuses. Vaatamata sellele ei jõudnud nad kogu supiteo ajaks kööki jääda. Karla läks oma tuppa tegema kodutööks antud matemaatika ülesandeid ja Anete alustas koguni kümnendat korda Sipsiku multika vaatamist. 

Mõne aja pärast kostis siiski köögiukselt üle maja vanaema kõlav hääl:"Sööma!"

Seda märguannet ei olnud vaja Karlale ja Anetele korrata. Eks nad olid juba kirvesupi lõhnu ninas tuppagi tundnud. Lapsed olid hüüdmise peale jooksujalul kaetud laua taga ja istusid oma kohtadele. Vanaema aga tõstis kulbiga kõikide taldrikutele kastrulist auravat kirvesuppi. Huvitaval kombel kastrulist kirvest enam ei paistnud, aga lõhnad ajasid küll suu vett jooksma.

"Neh, ongi teine ilusti pehmeks keenud," ütles vanaema muheledes ja kulbiga suppi segades.

"Mis pehmeks, mis teine?" ei taibanud isa.

"Et kirves on nüüd supi sees ilusti pehmeks keenud," selgitas ema isale ja lastele otsa vaadates.

Kirvesupp oli tõesti maitsev. Laste meelest kohe nii maitsev, et söödi ühte jutti mitu taldrikutäit. 

"Aitäh!" ütlesid Karla ja Anete lõpuks laua äärest punnis kõhtudega tõustes. Kirvesupp tundus nende meelest maailma parim! Ainult oleks nad seda varem teadnud, oleksid nad vanaemalt kirvesuppi iga päev tellinud.

"Vanaema, kuule, kui meil kirved otsa saavad... Siis kas võiks järgmiseks teha saesuppi, ahjuroobisuppi või kühvlisuppi?" nurus Karla vanaema meelitades.

"Või sukavardasuppi," muigas isa omalt poolt.

Ema ja isa pilgutasid jälle teineteisele silma. Huvitaval kombel ei olnud isa sel korral üldse vastu, et tema asjad ära süüakse. 

"See on tõesti hea mõte!" olid vanaema ja ema ühel nõul ning isa noogutas neile hoogsalt kaasa. 

Ja väike Anete keksis ümber laua ning laulis oma tehtud supi laulu:"Saesupp, kühvlisupp, kirvesupp, saesupp, kühvlisupp, kirvesupp!"

Kui kirvesupp oli laualt külma tõstetud, naeris perekond Mets soojas köögis laginal veel pikalt, kuni magamamineku aeg kätte jõudis.

Tamperes