Villu ja helendav isa

Jutu autor Küllike Adamson

Kui vahetunnikell helises, lippasid tüdrukud kooliõuele keksu mängima. Aga 2.a klassi poisid said õpetajalt lunimise peale loa vahetunni ajaks klassi jääda. Vastutasuks pidid nad pühkima tahvli ja sättima sirgeks pingiread.

Peagi oli klassis kuulda tulist jutukõminat. Kõige keskel seisis Kaarel ja tema ümber troppis kuus poissi. Kaarel rääkis kõiksugu robotitest, rakettidest ja tulnukatest. Teised poisid kuulasid ja nende põsed õhetasid Kaarli lugudest. Pealegi tahtsid nad kõigest rohkem teada ja muudkui pärisid: "Kumb on tugevam, kas robot või tulnukas?","Millal tulnukad Maa vallutavad?", "Milliste rakettidega saame kosmosesse põgeneda?"

Siis küsis üks poistest: "Kust sa kõike seda tead?"

"Käisin emaga linnaraamatukogus," teatas Kaarel. "Mina ja ema tõime koju kotitäie raamatuid. Aga seal tuleb olla ettevaatlik. Riiulite vahel luurab ringi ohtlik lugemispisik!" hoiatas Kaarel.

"Ooohhh!" ohhetasid poisid õudusest.

Aga teistest kaugemal akna ääres seisis üksinda Villu ja näppis oma uut androidtelefoni. Villut tühipaljad Kaarli raamatujutud ei huvitanud. Miks pididki! Tema isal oli palju raha. Ja raha eest sai osta asju. Asjad olid päriselt olemas. Pealegi ostis Villu isa kõiki asju igaks juhuks kolm. 

Eile oli Villu valinud poest mobiiltelefoni, aga isa ütles müüjale: "Andke kohe kolm!" 

Lumelabidat ostes ütles isa: "Võtame kolm tükki!" 

Ja emale kohvimasinat valides: "Tooge laost kolm suuremat!" 

Ainuke häda oli selles, et kodus hakkas koledasti  kitsaks jääma. Kõik kohad olid asju täis ja isa ostis iga päev juurde. Täna hommikul mahtus ema vaevu kööki mannaputru keetma. Villul oli tegu, et roomata riidekapini sokkide järele. Ja vetsuni jõudmiseks tuli varakult minema hakata, enne kui õige pissihäda peale tuli. Isa aga hoidis juba terve kuu džiipi kaubamaja parklas. Sest aias olid: kolm batuuti, kolm basseini, kolm murutraktorit, kolm grilli, kolm suplustünni ja kolm mootorpaati.

Kuigi Villu kodus oli palju asju, oli teine lugu raamatutega. Ühtegi juturaamatut sealt ei leidunud. Klassis Kaarli juttu kuulnud, otsustas Villu selle vea ära parandada. Kodus rääkiski ta isale linna suurest raamatukogust, sadadest raamatutest ja igaks juhuks ka inimesi luuravast ohtlikust lugemispisikust. 

"Poiss, põrutame kohe raamatukokku!" ütles seepeale vapper isa ega kartnud mingit pisikut. 

Raamatukokku jõudes käis isa käed puusas riiulite vahel ringi. Tema meelest oli see üks veider pood: hinnasilte siin polnud, kassaaparaadid ei piiksunud, ostukärudega ei trügitud. Nii ta siis koputas ja mõõtis, nuusutas ja isegi maitses raamatuid. Lõpuks valis ta välja kolm kõige suuremat, kõige paksemat ja kõige hõbedasemat. "Need on kindlasti kõige kallimad," mõtles isa endamisi ning Villu aitas isal raamatuid tassida. Isa vinnas ähkides raamatud letile.

"Me võtame need kolm!" ütles isa otsustavalt ja otsis välja kuldse pangakaarti.

"Sjee ei sjobi, on vaja laenutajakaarti," ütles raamatukogutädi prille kohendades ja pluusi pealt küpsise puru pühkides.

Isa oli täielikus hämmingus ja hüüatas: "Mul on pangakaart! Ma tahan ostu eest maksta!" 

"Loete raamatud ljäbi ja toote ilusjasti tagasi. Meil ei maksa mjidagi," vastas raamatukogutädi lahkelt.

"Aga kui ma võtan sada raamatut, palju siis maksab .... ," püüdis isa jonnakalt kauplemist jätkata. Aga ta ei jõudnud veel lauset lõpetadagi, kui toimus midagi kummalist! 

Villu silme all hakkas isa ühtäkki pikemaks venima, nägu läks tal totakalt laiaks ja tema keha muutus üleni helendavalt roosaks. Sellist isa ei olnud Villu varem näinud. Prr! väristas Villu õudusest õlgu ja tal oli väga jube. Villu sikutas helendavat isa kõvasti varrukast, et too normaalseks tagasi muutuks. Aga oli juba liiga hilja– isa oli teinud endale ja Villule lugejakaarti. 

"Mis mu isal viga on? Kas ta jääbki selliseks," küsis Villu raamatukogutädilt murelikult.

"Sjinu iisa sai lugemispisiku," ütles raamatukogutädi.

"Nüüd see siis ongi käes! Riiulite vahel ringi luurav ohtlik lugemispisik sai isa kätte! Ja järgmiseks pistab ta isa nahka," mõtles näost valge Villu. Endal oli nutuvõru suu ümber. 

"Ei tasu njutta. Sjee on täiesti ohutu pisik! Sjelle vastu aitab, kui laenutada iiga nädal kolm raamatut," lohutas rõõmus raamatukogutädi ja paitas Villu pead. 

Ja siis märkas Villu, kuidas ka tema hakkab tasapisi roosalt helendama. Ja kõik inimesed, kes raamatukogus ringi kõndisid, helendasid samuti roosalt. Kõige roosamalt helendas muidugi raamatukogutädi ise ja tema prillide küljes pilkusid roosad tulukesed.

"Vot, pealegi on lugemispisik vjäga kasulik!" lisas raamatukogutädi lõbusalt ning pakkus Villule ja isale barankat. 

Sellest päevast peale hakkasid Villu ja isa igal nädalal raamatukogus käima. Isa laenutas alati kolm raamatut korraga, Villu võttis ühe. See tõesti aitas ja isa muutus varsti normaalseks tagasi, ega helendanud enam niipalju. Aga lugemispisik pani isa hoopistükis veidralt käituma. Mida rohkem isa luges, seda vähemaks jäi kodus asju. Lõpuks olid majas ja aias ainult vajalikud asjad ja neid oli täpselt parasjagu. Kõik, mida kodus vaja ei läinud, kinkis isa aga koolile ja lasteaiale.

Kuna neil oli nüüd ruumi lahedalt, parkis isa džiibi uuesti õue peale, ema läks aeda päevitama ning isegi vanaisa ja vanaema mahtusid kreemitordiga üle hulga aja külla. Eriti rõõmus oli Villu, sest viimaks ometi oli riidekapini roomamisel lõpp. Ta sirutas end põrandavaibal pikaks ja luges läbi jutud, millest Kaarel oli klassis rääkinud. Ning siis kõik raamatukogu raamatud robotitest, rakettidest ja tulnukatest.