Ilus kui sitasitikas

Loo autor Küllike Adamson

Viieaastased Mikk ja Viiu olid naabrid. Nad olid jooksnud kolm tiiru ümber maja ja mänginud kulli. Nüüd istusid nad kõrvuti liivakasti äärel ja mängisid uut mängu. Viiu oli korjanud õitsvast sirelipõõsast kolm õit ja hoidis neid tugevasti oma peos.

"Pane nüüd silmad kõvasti kinni ja ära piilu," ütles Viiu Mikule. 

"Söö see õis ära ja soovi üks soov, siis see lähebki täide," kamandas Viiu ja pistis Mikule esimese õie suhu. Mikk näris õit ja see oli väga vastiku maitsega. Õis käis suus ringi, ega tahtnud kuidagi allapoole liikuda. 

"Noh, kas soovid juba!" ootas Viiu kärsitult. Siis neelas Mikk mälutud õiesodi vägisi alla.

"Ma soovin... ma soovin, et isa tooks mulle roboti kleepsuraamatu," tuli Mikk esimese sooviga lagedale.

Ja sedamaid sõitiski töölt tulev isa jalgrattaga hoovi. Ta hüppas sadulast maha ja hõikas: "Tere, jõnglased! Mikk-poiss, näe ostsin sulle robotitest kleepsuraamatu. Viin selle sinu tuppa lauale."

Viiu oli sireliõie võluvõimest muidugi rabatud. Kuidas ta oli osanud just õige õie korjata? Aga nende mäng läks edasi.

"Teine soov. Pane silmad uuesti kinni!" ja Mikul tuli süüa teine vastik õis ja jälle soovida.

"Soovin, et ema toob mulle...eee, lehmakese kommi." Siis tegi Mikk silmad lahti ja nad jäid Viiuga ime sündi ootama. 

Natukese aja pärast astuski aiaväravast sisse Miku ema. "Oletegi siin kahekesi! Mikuke, ostsin poest lehmakommi. Ole hea paku Viiule ka," ütles ta rõõmsalt.

Mikk ja Viiu sõid kumbki kiirelt ühe lehmakommi, et saaks oma soovide mänguga edasi minna. Ei tea, kas viimane õis ka imet teeb? Viiu oli suures õhinas ja toppis seepeale õie Mikule peaaegu et kurku.

"Hakka soovima?!" kiirustas Viiu Mikku tagant ja keksis samal ajal kannatamatult jalalt jalale.

Mikk köhis natuke aega ja pani siis käed silmade ette. "Ma soovin, et vanaema teeks pannkooki maasikamoosiga," ütles ta rahulikult.

Ja oh imet! Sedamaid lükatigi köögiaken lahti ja vanaema Leeni huilgas heleda häälega üle kogu tänava: "Pannkoogileee! Maasikamoosileeee!"

Kui ka viimane Miku soov oli imet teinud, uskus nüüd Viiu täiesti kindlalt, et kõik Miku soovid lähevad täide. Aga ta ei jäänud selle üle pikalt mõtlema. Talle oli tulnud hoopiski kavalam plaan!

Juba ta oligi kiirelt sirelipõõsa juures ja tuli sealt joostes veel ühe õiega tagasi.

"Söö kähku ära!" nõudis Viiu.

"Ja soovi, et ma muutuksin ilusaks printsessiks!" ütles ta Mikule. Seekord pani Viiu ise ka silmad kinni. Ja jäi siis,  kõrvuni õhetades, kohe sündivat imet ootama.

Aga Mikk ei kavatsenudki sellist tobedat plikade soovi soovima hakata. Tema meelest ei olnud printsessid üldsegi ilusad, vaid täiesti kasutud. Selle asemel meeldisid Mikule sitasitikad. Ta oli tädi juures maal lehmakoogi sees näinud. Ja tema meelest olid sitasitikad maailma kõige ilusamad. Kõhu alt olid nad helkivalt rohelist värvi ja tiivad olid süsimustad. Nad oskasid põrinal lennata. Ja tagurpidi jalgadega palli veeretada! Miku peopesal kõndides tegid nad kõdi. Sellepärast soovis Mikk hoopis oma soovi.

"Ma soovin, et sa muutud sitasitikaks!" ütles Mikk.

Aga nüüd juhtus midagi täiesti ootamatut! 

Viiu läks Miku sõnade peale näost tulipunaseks ja vedas suu kõveraks: "Sa oled täitsa lollakas! Ma kaeban kõik emale ära!" 

Muidugi ei jäänud kohkunud Viiu ootama, kuni ta liivakastis sitasitikaks muutub. Vaid pani suure nutu ja üürgamisega kodu poole vudima. 

Üksi jäänud Mikk kehitas mõistmatult õlgu ja pobises: "Ise oled loll." Ta lennutas kivi kinganinaga sirelipõõsasse ja läks tuppa vanaema küpsetatud pannkooke sööma.

Küll Mikk juba teadis, kuidas soovid tegelikult täituvad. Selleks tuleb hommikul ärgates isalt, emalt ja vanaemalt õigeid asju tahta. Siis pole vaja peoga põõsast sireliõisi pugida.