Samsul, Lenno ja päris maailm

Jutu autor Küllike Adamson

See jutt räägib mobiiltelefoni ja poisi sõprusest. Aga kuula ise.

Ühel päeval sündis ühes suures tehases mobiiltelefon. Ta ringutas mõnusasti ja puges värvilisse karpi. Seejärel otsustas ta laia maailma minna, et otsida endale üks hakkaja sõber, kelle eest ta saaks hoolitseda ning kes teda ekraanist kõditaks. Nii ta asuski seiklusele seitsme maa ja mere taha. Alguses sõitis ta üle tormise ookeani laevaga, siis lendas lennukiga läbi äikesepilvede ja seejärel tuiskas kiirrongiga läbi võõraste maade.

Kui ta oli piisavalt kaua reisinud, otsustas mobiiltelefon väsinult: ”Oeh, arvan, et nüüd on aeg siia tornidega linna pidama jääda. Hüppan õige kaubaautosse ja sõidan kaubanduskeskusesse.” Just sedaviisi läkski.

Kaubanduskeskuse poes tegid teised mobiiltelefonid porisedes talle riiulil ruumi, aga mõne aja pärast harjusid nad ära ja temasse suhtuti sõbralikult. Sedasi ta jäigi koos teistega kõrvuti seisma ja ootama. Ümberringi poeriiulitel oli väga palju erineva suuruse ja kujuga ootajaid. Aga kõigil oli vaid üks mõte - kõik uued ja vanad olijad tahtsid valida poekülastajate hulgast päris oma sõbra. Ka meie kaugelt saabunud mobiiltelefon oli elevil ja mõtles hommikust õhtuni, mis temast edasi saab ning millise sõbra ta endale otsustab valida. Tema külge kinnitati suurte numbrite ja suurte tähtedega silt, millel ilutses tema nimi SAMSUL, et inimesed tema tulekust teaksid. 

Aga ühel päeval, kui mobiiltelefon inimtühjas poes passimisest juba haigutas, astus koos vanematega uksest sisse turris juustega ja sinise särgiga poiss. Poisi nimi oli Lenno ja ta oli 10-aastane.

Ta oli kodus vanematega otsustanud, et nüüd on aeg hankida esimene mobiiltelefon. Lenno oskas hästi käituda, ta vaatas poes ringi ja jalutas rahulikult riiulite vahel. Ta tõstis üht ja vaatas teist mobiiltelefoni, proovis kolmandat kõrva äärde ning uuris neljandal kaamerat. Lenno mõtles, kas valida must või valge või koguni punane, aga mitte mingil juhul kollast. See õudus veel puudus! Ta mäletas väga hästi, et esimeses klassis olid tal olnud kollased ujumispüksid, mille üle kõik klassi tüdrukud olid kooli ujulas naernud. Need ujumispüksid oli ta aeda maha matnud ja ütles emale, et kadusid ära. 

Niisiis jalutas Lenno riiulite vahel ja ta ei osanud aimatagi, et vaiksena tunduv pood oli tegelikult täis kohutavat lärmi. Sest nii kui mõni inimene poodi sisse astus, hakkasid kõik riiulitel seisvad mobiiltelefonid üksteise võidu karjuma: “Võta mind! Vali mind! Mina olen kõige ägedam!” 

Kui Lennol oli lärmist ükskõik, sest ta lihtsalt ei kuulnud seda, siis Samsuli ehmatas see küll nii ära, et ta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud ja riiulilt alla kukkunud. Aga ta oli vapper ja taipas kiirelt, et kui midagi tõsiselt tahta, ei piisa reisimisest maailma teise otsa ega nimega sildist sinu küljes, vaid tuleb teiste telefonide kombel teha kõva lärmi. 

Nüüd alustas ka Samsul karjumist, nii et ekraan udune: ”Siin olen! Siin olen, vaata üles! Mina olen Samsul!” 

Ta proovis isegi hüpata koha peal, kuid see ei tulnud üldse välja. Häda oli aga selles, et Samsul oli päris kõrgel riiulil, kuhu Lenno ei märganud kohe pilku tõsta. Sedasi jalutas poiss mitu korda temast mööda ja vaatas rohkem alumiste riiulite telefone.   

Siis kui Samsul hakkas karjumisest juba väsima ja lootust kaotama, tuli talle meelde kaval mõte: “Aga ma oskan ju ka väriseda!”

Kohe väristaski ta end kõigest jõust. Seda värinat märkas nüüd ka Lenno ja võttis telefoni pikalt mõtlemata oma kätte. Oi, kui hea tunne see oli! Samsul püüdis Lenno jaoks oma ekraani veelgi kirkamaks sättida ning esitles oma musta läikivat mitme kaameraga selga. Ta tahtis Lennole nii väga head muljet jätta. Selgus, et Samsuli pingutustest oligi kasu, sest Lenno kutsus nüüd ka ema ja isa mobiiltelefoni vaatama.

"Emps, paps, see tundub päris äge telefon. Kas võiks selle osta?!" küsis Lenno vaimustunult vanematelt.

“Kuule, poiss, täitsa hea valik ja hind pole kah paha,” ütles isa otsustavalt ja ema noogutas nõustuvalt kaasa.

Järgnevalt tuli Samsulil kassast läbi minna, loovutada kassiirile oma suurte numbrite ja suurte tähtedega silt. Vastutasuks anti Samsulile tagasi see sama värviline karp, millega ta oli poodi reisinud. 

“Head aega!” hüüdis Samsul teistele riiulitelt tegevust jälgivatele telefonidele ning jalutas õnnelikult Lenno ja ta vanematega poeuksest välja. Ees ootas täiesti uus elu ja uus kodu.

Samsulist ja Lennost said kohe suured sõbrad. Samsul tundis end olulise ja vajalikuna, sest ta oli alati Lenno taskus või käes. Lenno kõditas iga päev sõrmega tema ekraani ega pööranud hetkeksi Samsulist pilku mujale. Samsul sai Lennoga kaasa minna igale poole. Ta käis isegi iga päev Lennoga koolis. See oli suur kolmekorruseline maja, kus õpetati lastele uusi asju. Kuigi koolis oli palju avastamist ja põnev, siis uusi asju polnud Samsulil küll õppida vaja. Nii pikutas Samsul tundide ajal enamasti sõbra koolikotis. Teadis ta ju kõikidest maailma asjadest nagunii kõike ja koolilaual oleks hakanud tal lakke passides lihtsalt igav. Aga nii kui vahetunni kell helises, olid sõbrad jälle ninapidi koos. 

Söögivahetunnil käidi koos sööklas suppi, makarone, kiselli või muud säärast söömas. Samsul inimeste toidust ei hoolinud. Samsuli jook, mis tegi terveks päevaks kõhu mõnusalt sooja täis, tuli hoopiski laadijaga seina seest. See-eest sai ta aru, et sööklas võib vahel olla hoopis väga ohtlik. Ühel päeval nimelt oleks ta peaaegu tulise kapsasupi sisse kukkunud, kui matemaatika õpetaja poleks jõudnud teda enne kinni püüda. Ning ükskord pidi ta lausa kümme minutit istuma mustade nõude virna kõrval ning oleks äärepealt nõudepesumasinasse sattunud, kui Lenno poleks märganud talle viimasel hetkel järgi tulla.

Mida päev edasi, seda kummalisemaks hakkas kõik muutuma. Lenno veetis iga päevaga aina rohkem ja rohkem aega Samsuli seltsis. Tasapisi unustas ta õues sõpradega mängimise. Ta kaotas igasuguse huvi raamatute lugemise vastu. Ta ei joonistanud enam värviliste pliiatsitega oma toa seinale robotitest ja rakettidest pilte. Vanaisa ja vanaema ei tulnud Lennole üldse meelde. Isegi ema ja isa palumiste peale vastas ta moka otsast ja suure porinaga ning tõmbas prõmmides oma toa ukse kinni. Polnud kahtlustki! Ta ei suutnud enam ilma mobiiltelefonita elada. Kõige suuremas mures oli Samsul, sest ta tundis endal selles süüd. 

Aga ühel hommikul, kui Lenno sõi köögilaua taga piimaga krõbinaid, kõndis Samsul otsustavalt Lenno nina alla ja teatas: "Kas sa üldse tead, et kõige lahedamad asjad juhtuvad päris maailmas?"

Lenno ei imestanud, et telefon äkki rääkima hakkas, sest tema jaoks oli Samsul olnud kogu aeg nagu elusolend. 

Ta porises hoopis: ”Häh, mis sa plärad! Päris maailm? Miiis asjad siis?!” 

"Kas sa tahad teada, milline on päris maailm?” küsis Samsul. "Ma tean ühte kohta, millest sa võiksid kohe täna alustada.”

Ja Lenno jutustas: ”Mäletad, kui me oleme koolist koju jalutanud, jääb tee äärde uus noortekeskus. See erkkollane ja värviliste akendega maja. Seal korraldatakse koolinoortele iga päev erinevaid tegevusi ja üritusi."

Lenno kuulas telefoni juttu tähelepanelikult ja oli seejärel jupp aega vait. Isegi söögiisu läks ära.

Lõpuks lõid Lenno silmad särama. "Tõesti äge ju! See kõlab lahedalt!" hüüatas ta. Talle oli hakanud Samsuli mõte meeldima. Loomulikult teadis ta noortekeskust! Ta oli isegi näinud seal uksest sisse ja välja liikumas mitmeid oma klassikaaslasi. Kuidas ta kohe selle peale ei tulnud!

"Kas sa arvad, et nad lubavad mul ka liituda?" küsis Lenno siiski kõhklevalt.

"Kindlasti!" kinnitas Samsul ja patsutas Lennot julgustavalt õlale. "Ma olen täiesti kindel, et nad rõõmustavad sinu tuleku üle."

Selle peale uputas Lenno lusikaga viimase krõbina piima sisse ja tormas uksest välja. Ta oli otsustanud kõik ise järele uurida.

Õhtul kui Lenno noortekeskusest koju jõudis, jutustas ta õhinal Samsulile, mida ta oli noortekeskuses näinud ja teinud.

"See on palju lahedam kui kogu aeg telefonis mängida! Ja tead mis! Homme õpetatakse meile rehvisõlme*!" teatas ta.

Samsul muidugi muigas rahulolevalt.

Nii hakkaski Lenno iga päev noortekeskuses käima. Aga Samsul oli samal ajal kodus ja puges riidekappi. Ta oli ammu unistanud riidekapis seiklemisest, et tutvust teha seal logelevate triibuliste, täpiliste, roboti ja ananassi pildiga sokkidega.