Mari-Liis ja Liis-Mari matkamas

Jutu autor Küllike Adamson

Elasid kord kaks õde Mari-Liis ja Liis-Mari. Nad olid parimad sõbrad. Mari-Liis armastas väga loomi ja veetis sageli aega loomade varjupaigas. Ta unistas, et ühel päeval saab ta endale oma kassi või koera. Liis-Mari aga oli tõeline seikleja. Ta armastas avastada uusi paiku ja käia põnevatel matkadel ning tõi sealt kaasa värvilisi kivikesi. Ühel päeval otsustasid nad koos kodu lähedale matkama minna. Nad pakkisid oma seljakotti sööki ja jooki ning asusid teele.

Kui nad olid natuke maad kõndinud, märkas Mari-Liis metsa servas väikest kassipoega. Kassipoeg oli väga näljane ja mäugus kurvalt. Mari-Liisil hakkas koduta kassipojast kahju ning ta ütles Liis-Marile, et neil tuleb loomakest aidata. Tüdrukud andsid kassipojale süüa ning võtsid ta endaga kaasa. Nii sai Mari-Liis endale päris esimese lemmiklooma ja ta pani kassipojale nimeks Kiisu. 

Kui tüdrukud metsarajale jõudsid, avastas Liis-Mari puude taga põneva koopa. Ta tahtis kohe koobast seestpoolt uurida, kuid Mari-Liis pelgas ja ei olnud nõus õega sugugi kaasa minema. Liis-Mari püüdis veenda, et koobas on täiesti ohutu, kuid Mari-Liisi hirm ei vähenenud sellest raasugi. Koopas oli hämar ja veidi kõhe. Liis-Mari võttis julgustavalt Mari-Liisi käest kinni ja nii üheskoos oli koobast avastada juba päris vahva. Koopa laes olevast praost paistis sisse vaid üks päikesetriip ja kaugemalt kostis raskete veepiiskade tilkumist, tilk-tilk-tilk! 

Nende matk jätkus mööda jõe kallast. Jõgi sillerdas silmipimestavalt ja selge vesi kutsus ujuma. Liis-Mari oli elevil, sest ta armastas ülekõige ujuda. Kuid Mari-Liis oli veidi kõhklev. Ta kartis, et jõe vesi võib olla liiga sügav või liiga külm. Liis-Mari aga kutsus õde endaga vette kaasa. Ta lubas, et nad ujuvad üksnes kalda lähedal, kus vesi ulatub nabani ja on soe. Nii oligi, et õed ujusid ja pladistasid jões tükk aega ning kassipoeg Kiisu jälgis kaldalt tüdrukute hullamist.

Tüdrukute matk viis üle kõrge rohuga heinamaa, kus Mari-Liis märkas abitult kükitamas jänesepoega. Jänesepojal oli käpp väga haige ja ta ei saanud ennast liigutada. Mari-Liis helistas kohe loomade varjupaika ja selgitas, mis on juhtunud. Varjupaigast sõitis kiiresti kohale loomade kiirabi. Mari-Liis ja Liis-Mari jälgisid, kuidas arstid jänesepojale abi andsid. Nad lohutasid jänesepoega ning olid rõõmsad kui ta lõpuks tervena minema silkas. 

Nende matk hakkas peagi lõppema. Aga enne veel ronisid nad kõrgele mäe otsa, kust oli hea vaadata metsa taha loojuvat päikest. Seal sõid nad kaasa pakitud võileivad ning alustasid siis koduteed, Mari-Liisil süles nurruv kassipoeg Kiisu. 

Kui nad väsinutena koju oma tuppa jõudsid, oli nii Mari-Liis kui Liis-Mari muutunud. Mari-Liis oli saanud võitu hirmudest ja argusest uusi põnevaid kohti avastada. Ning Liis-Mari õppis, kui oluline on märgata ja aidata õnnetuid loomi. 

Sellest ajast peale käivad Mari-Liis ja Liis-Mari alati koos matkamas, aidates samal ajal hädasolevaid loomi ja avastades loodust. Sest nad teavad nüüd, et üheskoos on elu täis põnevaid seiklusi.