Martini lugu

Loo autor Küllike Adamson

Oli õhtu. 5-aastane Martin oli emaga just lasteaiast koju jõudnud ning mängis elutoa põrandal legoklotsidega. Martinil ei olnud õde ega venda ja nad elasid kahekesi koos emaga. Kui lasteaias oli Martinil palju mängukaaslasi, siis kodus oli tal vahel päris igav. 

Eile tõi ema koju kassi. Neil ei olnud varem kassi olnud ja seepärast Martinit kass ei huvitanud. See kass ei osanud ju midagi teha, isegi mängida mitte. Ainult magas. Magas kui Martin hommikul emaga lasteaeda läks ja ka siis kui Martin õhtul emaga lasteaiast koju tuli.

Seepärast olid legoklotsid kodus tema vanad tuttavad lemmikmänguasjad. Enne legoklotsidega ehitama asumist tuli Martinil need aga värvide järgi eraldi hunnikutesse jagada. Lihtsalt legoklotsid ise tahtsid nii. Ja pealegi ei olnud nad nõus enne mitte kuidagi lossimüüriks, autosillaks või politseimajaks hakkama, kui Martin neid värvide järgi hunnikutesse ei tõsta. 

"Tõsta meid siia põrandavaiba servale!" hüüdsid punased klotsid.

"Pane meid siia telekalaua alla!" nõudsid rohelised klotsid omakorda.

"Nüüd on meie kord," kisasid kollased kärsitult. "Ikka raamaturiiuli jala juurde nagu iga päev!"

Martinil oli palju tegemist, et kõikide legoklotside soovi kiiresti täita. 

"Kisada pole pealegi ilus ja rääkige ükshaaval," pidi Martin vahepeal klotse manitsema, kui lärm liiga suureks läks. 

"Muidu mul läheb veel kõik segamini."

Aga alati olid legoklotsid saanud oma tahtmise ja alati oli Martinil õnnestunud kõik klotsid õigesti eri värvi hunnikutesse tõsta. 

Kui ta oli viimase rohelise klotsi telekalaua alla asetanud, küsis Martin kõikidelt klotsidelt igaks juhuks üle:"Nooh, kas nii on õige?"

"Jaaaa!" hüüdsid klotsid igast suunast ja mõni plaksutas vaimustunult nähtamatuid käsi.

Ema ilmus elutoa uksele. "Martinike kallis, emme käib kiirelt toidupoes ära. Ole niikaua hea laps ja kiisu on sulle ka seltsiks. Eks?" 

"Olen, olen," vastas Martin ja ema tõttas varnast kandekotti haarates toidupoodi.

Ema juttu kuuldes märkasid nüüd klotsidki diivani seljatoel pikutavat kassi. Sellist üleni triibulist, väiksemat sorti ja valge sabaotsaga. Lamas teine liikumatult tagajalg seljatoelt laisalt rippu.

"Ja kes see veel on?! Kust tema välja ilmus?!" pärisid klotsid pahuralt kooris.

"Kiisu. Ema tõi varju...aidast, varjus...aiast. Mul ei ole see sõna päris meeles. Seal tal ei olnud kodu. Ja meie andsime talle kodu," selgitas Martin kassi saamise lugu nagu ema oli talle rääkinud.

"Mis ta kah teha oskab?" pinnisid punased klotsid nipsakalt. 

"Ta ei oska mittemidagi teha," teadis Martin kohe öelda.

"Paistab, et ainult päevläbi põõnata. Vahva seltsiline küll siuke!" itsitasid kollased legoklotsid õelalt.

"Ärge olge kohe nii kurjad," kutsusid rohelised klotsid kollaseid korrale. 

"Õige! Nii ei ole ilus. Uurime välja ja saame ilusti omavahel tuttavaks," pakkusid valged klotsid, kes olid kogu õhtu teiste juttu segamatult kuulanud.

Selle peale tekkis elutuppa suur vaikus. Enam ei olnud kellelgi head mõtet, mida edasi teha. Kurjad ei olnud legoklotsidel ilus olla, aga välja uurida ja tuttavaks saada legoklotsid ei osanud.

"Mjau!" kostus korraga diivani poolt. "Kui teil sõnad kurku kinni jäid, eks ma siis tutvustan ennast ise," oli kass jutujärje üle võtnud.

"Väino."

Ikka ei saanud keegi sõnagi suust.

"Mi-minu nimi on Martin. Mi-mis sa teha oskad? Kas sa oskad legoklotsidega mängida?" hakkas Martin tasapisi rääkiva kassi ehmatusest üle saama.

"Mjau, oo jaa, mängida mulle meeldib. Aga mina mängin rohkem ümmarguste asjadega. Klotsid on selleks liiga kandilised."

Legoklotsid ei teinud ikka veel mitte üks piuks. Tegelikult ei teadnud klotsid ka seda, kas olla kurvad või koguni rõõmsad, et nad kass Väinole mängimiseks ei sobinud.

"Ma õige proovin," mõtles Martin endamisi, sest talle oli tulnud kaval plaan. Tal oli tekkinud uudishimu, kas kass Väino tõepoolest oskab ümmarguste asjadega mängida. 

Martin kõndis elutoas ühe tiiru, siis teise tiiru ja koguni kolmanda. Ta otsis riiulilt, aknalaualt ja diivani alt ümmargusi asju. Aga tal ei õnnestunud ühtegi ümmargust asja leida. 

Tasapisi muutus Martini meel kurvaks ja lõpuks kohe nii kurvaks, et ta oleks peaaegu nutma hakanud. Ühtäkki kuulis Martin legoklotse teda hüüdmas.

"Martin, kas sa oled meid täitsa ära unustanud! Marti-ni-ke!" hõikasid klotsid põrandalt kooris ja vehkisid oma nähtamatute kätega.

"Te olete kandilised ja ei kõlba Väinole mänguasjaks..." jäi Martin endiselt väga kurvaks.

"Aga pane meid kokku ja meisterda Väinole ümmargune mänguasi!" pakkusid legoklotsid end õhinal appi. 

Kui ema toidupoest koju jõudis ja üle elutoa uksesuu piilus, oli Martin rõõmsas mänguhoos. Ta veeretas kandilistest legoklotsidest meisterdatud ümmargust pallimoodi mänguasja, mida kass hoogsalt hüpeldes ja kareldes taga ajas.

"Ma näen, et sa mängid kiisuga ilusti," muheles ema rahulolevalt.

"See ei ole kiisu! Ta nimi on Väino! Ja talle meeldivad ümmargused mänguasjad!" seletas Martin õhinal emale ja kiirustas jooksujalul uuesti Väinoga mängima.

Tamperes