Musta kasti rahvas

Loo autor Küllike Adamson

Kohe kooli välisuksest sisse astudes oli esimesena ees garderoob. Garderoobis olid nagide ja riiulite sirged rivid. Aga garderoobi kõrval üsna nähtavas kohas seisis põrandal kast. See oli selline ilma kaaneta, suuremat sorti, puust ja musta värvi kulunud ilmega kast. See kast oli mõeldud riiete jaoks, mis olid jäänud garderoobi nagisse rippuma või põrandale vedelema. Nimelt sattusid sinna kõik kaotatud kampsunid, sallid, dressipüksid, lühikesed spordipüksid, t-särgid, nokamütsid, suusamütsid, peapaelad. Samuti oli sellesse kasti asja lugematutel paariliseta jäänud sokkidel ja kinnastel, mida tavaliselt tõmmatakse jalga ja selga ju ikka kahekaupa. Need kõik riided olid varem olnud kellegi omad, aga õnnetu kadumise päeva järel ei otsinud neid enam keegi. Harva juhtus ime, kui kastist mõni riideese omaniku leidis ja selga pandi. Musta kasti järgi kutsuti neid kõiki - musta kasti rahvas. 

Musta kasti rahvas sai isekeskis üldiselt hästi läbi. Omavahel jagati kooli uudiseid, visati nalja ja lohutati üksteist. Üle kõige oodati aga ühiselt kastist pääsemise imet. Ainult üksteise otsas elamine ja pidev ruumi puudus pani neid nihelema ja tegi tuju pahuraks. 

Kui koolis tunnid lõppesid, tormasid koolilapsed ummisjalu koju, seejärel õpetajad ning lõpuks rahuliku olekuga direktor. Viimasena jäi kooli toimetama koristaja Reet. Ta pühkis hoolikalt kriidise tahvli, pesi mopiga põrandad, kraapis treppidelt nätsu ja tühjendas prügikastid. Garderoobi korralageduse peale vangutas ta tavaliselt pead, kuid võlus siiagi puhtuse. Siis kustutas ta tuled ja lukustas lahkudes kooli välisukse. 

Nüüd oli saabunud garderoobi täielik vaikus, sest koolis polnud enam inimhingegi. Kohe välisukse sulgudes hakkas mustast kastist kostuma ärevat sagimist. Nimelt olid musta kasti rahval viie minuti pärast algamas omad koolitunnid ja kõigil tuli kiirustada, et tundidesse mitte hilineda. Paraku ei olnud see õnnestunud kunagi ilma riiuta.

"Ära trügi, sa igavene mühkam müts!" torises t-särk.

"Kuule, sõge sokk, lõpeta mu sõrmedel trampimine!"nähvas litrite ja rebase pildiga roosa sõrmkinnas.

"Aru ma ei saa! Miks sa alati just minu nina eest pead välja vingerdama?!"müristas suusamüts sallile.

"Köh-köh, jälle pudistasid sa oma taskutest mulle liiva kaela!"läkastas ja manitses roheline auguga kinnas dressipükse.

Nääklemine lõppes alles siis kui kõik riided olid kastist väljas ja klassis istudes esimese tunni algust ootasid.

Musta kasti rahval oli kolm koolitundi: eesti keel, matemaatika ja kehaline kasvatus. Õpetajaks oli hiiglama suur tumehall muheda olemisega labakinnas. Keegi ei teadnud, kuidas nii suur kinnas oli üleüldse kooli garderoobi sattunud. Kuid üks oli kindel: ta oli olnud kastis kõigist kõige kauem ning seepärast peeti teda ka väga targaks.

Kõikidele meeldis õppida. Nad õppisid innuga ja nii kiiresti, et õpetaja labakindal oli lausa tegemist, et iga päev uusi asju õpetada. Eesti keeles õpetas ta selgeks suured ja väikesed algustähed, omadussõnad, salakirja lahendamise, jutustama põnevaid lugusid, moodustama sõnadest lauseid, kasutama kirjavahemärke.

Matemaatika tunnis õpiti, mis on number ja mis on arv ning korrati arvsõnu. Lõbus oli liitmine ja lahutamine saja piires ning ülesanded geomeetriliste kujunditega.

Kehaline kasvatus ehk keka oli viimane tund. Õpetaja vilistas pikalt punasest vilest ja õpilased rivistusid pikkuse järjekorras. Liikumine tegi kõikidele riietele head. Nii said nad ennast korralikult tuulutada ja kortsudest sirgeks ringutada. Keka tunnis lubas õpetaja labakinnas riietel teha just selliseid harjutusi, mida keegi tahtis teha. Sokid jooksid võidu ümber võimla, kindad mängisid kabet ja noolemängu, dressipüksid kargasid üle kitse ja võistlesid kõrgushüppes, sallid harjutasid silda ja saltosid, mütsid põrgatasid omavahel jalgpalli nii osavalt, et pall kordagi maha ei kukkunud. Kui õpetaja teistkorda vilistas, viisid õpilased spordivahendid tagasi oma kohtadele ja jooksid taas rivvi. Tunnid olid selleks päevaks läbi. 

Aga sel korral oli õpetaja labakindal teatada õpilastele veel üks väga-väga tähtis uudis.

"Head õpilased, nagu te teate, algab nädala pärast koolis jõuluvaheaeg. Seepärast on teil homme garderoobis ühispildistamine. Puhake ja olge kõik hommikul õigel ajal kohal!" muheles ta sõbralikult ja pilgutas kavalalt silma. Ta oli ju väga tark ja ainult tema teadis, mida ühispildistamine musta kasti rahvale tähendab.

Järgmisel päeval tehtigi musta kasti rahvast ühispilt. See pilt pandi üles internetti kooli kodulehele ning kõikide klasside lapsed ja õpetajad ja isegi koristaja Reet nägid seda pilti. 

Nüüd juhtus musta kasti rahva elus tõeline jõuluime! Kõik kadunud riideesemed leidsid üles enda omaniku ja nad viidi riburada kastist kaasa. Kuniks garderoobi kast sai täiesti tühjaks. Isegi tumehall labakinnas kohtus pika ootamise järel oma paarilisega, teise hiiglama suure ja samasuguse tumehalli labakindaga. Ja õnnelik koolidirektor silitas heldinult garderoobi mustast kastist leitud labakinnast ning tõmbas hiiglama suure kindapaari jõuluvaheajale minnes säuhti! kätte.

Tamperes 

Sten-Olle · Vanamehe multika teema