Mai-Liisi saladus

Loo autor Küllike Adamson

Kuula nüüd hoolega. Kas sa oled näinud kuskil sellist esikupeeglit, mis on nii-nii lai kui sinu hästi laiali sirutatud käed ja nii kõrge kui toa lagi ja nii säravkuldsete raamidega nagu päris printsessi muinasjutus?

Aga täpselt selline eriline esikupeegel oli ühe tüdruku kodus. Tüdruku nimi oli Mai-Liis ja ta käis teises klassis. Mai-Liisi meelest oli nende kodu kuldne ja tohutu suur esikupeegel maailma ilusaim. Tüdruk keerutas päevast-päeva end peegli ees ja libistas pilguga üle oma peegelpildi. Kuigi Mai-Liis seal niimoodi iga päev keerutas, ei olnud ta raasugi edev ega käitunud nagu mõni ärahellitatud muinasjutu printsess. Oh ei! Mai-Liis oli väga sõbralik ja abivalmis. Ja muidugi meeldis talle ka enda välimuse eest hoolitseda. Ta tegi seda täpselt nii nagu ema oli õpetanud: peeglisse heitis ta viimasena pilgu kooli minnes ja esimese asjana koolist koju tulles. Kui tal mõnikord klassikaaslased külas käisid, lustiti koguni mitmekesi esikus peegli ees. 

Vahel küll isa ütles Mai-Liisile vigurdades: "Kuule, Maike, peegel kulub lõpuks ära, kui sa selle ees kogu aeg keerutad."

Aga Mai-Liis sai aru küll, et see oli isa nali. Peegel ei saa ometi kuskilt poolt ära kuluda, ükskõik kui kaua selle ees keerutada. Enne kulub peegli ees keerutamisest põranda sisse auk, arvas Mai-Liis. Aga ta ei muretsenud põranda kulumise pärast, sest põranda augu saab isa osavalt naeltega kinni lüüa nagu ta muid asju kodus parandas ja naeltega kinni lõi. 

Tegelikult oli asi koguni nii, et juba lasteaiast saati pidas Mai-Liis esikupeeglit oma parimaks ja ilusaimaks sõbraks. Aga kahjuks ei teadnud ta seda, kas esikupeegel ka teda oma sõbraks pidas. Esikupeeglid ei oska ju rääkida!

Aga ühel esmaspäeva hommikul, kui Mai-Liis oli jälle kooli minemas, kuulis ta peeglisse pilku heites mingit pominat.

"Kinn. Daad."

Mai-Liis võpatas. Aga taipas siis kohe, et see hääl tuli peegli seest.

"Peegel, kas sa oskad rääkida?!"

"Oss. Kann. Kin. Dad," kuuldus peegli seest imelikke sõnu.

"No, igatahes on su rääkimine kummaline. Ma ei saa mitte midagi aru. Kas sa ütlesid kindad?!"

"Jaaaaa," venitas peegel pikalt.

"Oi, aitäh! Oleksingi kindad maha unustanud," tänas Mai-Liis esikupeeglit ja tõmbas kindad kätte. Rohkem polnud tal aega peegliga jutustama jääda, sest pidi kooli ruttama. 

Kui Mai-Liis koolist koju tuli, pabistas ta veidike. Äkki peegel ei tahagi enam rääkida. Ta vaatas vargsi peegli poole ja küsis poolsosinal: "Peegel, kas sa ikka veel räägid?"

"Ik. Ka. Räägiin," vastas peegel kangelt. 

"Aga võta nüüd. Poo. Rii. Seed. Saapad jalast ja riputa märg.  Joo. Pee. Riidepuule kuivama," kamandas rääkima õppiv esikupeegel Mai-Liisi.

"Tean, tean," vastas Mai-Liis. "Ma oskan oma riiete ja jalanõude eest hoolitseda küll."

"Müüts ja kindad pane radiaator. Iile laiali," juhendas peegel. "Kas sa kindad tõid üldse koju või unustasid. Koo. Lii. Garderoobi?!"

"Kuule, peegel, võta teadmiseks, et ma käin juba teises klassis. Ja tean kõike väga hästi. Pealegi on ema mind õpetanud," hakkas Mai-Liisi kannatus tasapisi katkema. "Peegel, kas sa ärkasid sellepärast ellu, et mind oma rääkimisega kamandada?" 

"Ega ma täpselt ei tea... Mul oli lihtsalt kole igav tummalt sind peegeldada ja tolmu koguda," vastas peegel mõtlikult ning ta jutt oli korraga muutunud täiesti arusaadavaks.

"Sa õppisid väga tublilt rääkima," kiitis Mai-Liis sõbralikult esikupeeglit. 

"Aga nüüd tuleb sul veel pisut pingutada ja ka hästi käituma õppida," ütles Mai-Liis õpetlikud sõnad, mis olid talle eesti keele tunnist nagu jõuluvana salm pähe kulunud. Õpetaja Kerli korrutas neid sõnu tema klassikaaslastele iga päev. 

"Kas lihtsalt rääkimisest üksi ei aita? Nüüd pean veel käima ka õppima!" hüüatas esikupeegel.

"Mitte käima vaid käituma. Rääkida tuleb teistega ikka ilusti. Ja käituda viisakalt. Nii on kõigil tore ja hea koos olla. Pealegi saadakse niimoodi sõpradeks," oli Mai-Liisil peeglile palju tarkust jagada.

Korraga tuligi Mai-Liisile meelde üks asi. Kuna esikupeegel oskas nüüd rääkida, võis ta esikupeeglilt ühte tähtsat asja küsida.

Ja ta küsiski väriseva häälega: "Peegel, kas ma võiksin sinu sõber olla? Mina pean sind lasteaiast peale oma parimaks sõbraks. Ja minu meelest oled sa veel maailma kõige ilusam peegel."

"Mina tahan väga sind enda sõbraks!" oli peegel kohe nõus ja ta punastas natuke.

"Aga kuidas see maailma kõige ilusaim olemine täpselt välja näeb?" tahtis esikupeegel nüüd teada.

"Kas sa siis tõesti ei tea, milline sa oled?" läksid Mai-Liisi silmad ja suu imestusest suureks.

"Mitte üks raas ei tea! Ma näen ikka neid, kes mu ees seisavad ja mu sisse vaatavad. Sind ja lillelist esiku seina. Vahel hüplevad mu ees vallatud päikesejänkud. Aga ennast, oeh, ei ole ma küll ealeski näinud...," ohkas esikupeegel ja muutus väga-väga kurvaks. Mai-Liisil hakkas esikupeeglist hirmus kahju. 

Kuidas küll teda lohutada? Kuidas küll peeglile tema ilu näidata? Mai-Liis mõtles kõigest väest ja tammus rahutult paigal. Kuigi ta käis juba teises klassis, tundus peegli aitamine praegu palju raskem ülesanne kui käsitöö tunnis villasest lõngast keti heegeldamine. 

"Oota siin!" hüüatas ühtäkki Mai-Liis ning tormas ummisjalu isa ja ema magamistuppa. Talle oli tulnud kaval mõte. Ja kohe hakkaski seina tagant kostuma kolinat.

  

Video muusika https://freesound.org/people/zagi2/sounds/489600/

"Peegel, palun pane nüüd silmad kinni. Ma ütlen kui võid jälle lahti teha!" hõikas kõigest väest rassiv ja näost punane Mai-Liis enda ees uksesuurust vanaaegset peeglit lükates. Magamistoa peegel oli tüdrukust mitu korda raskem ja sellel olid küljes tillukesed rattad. Need aga kriiksusid ja vingusid nagu viiulikeeled ning käisid hädavaevu all ringi. Kuid Mai-Liis oli vapper ja tugev. Ta oli ju aidanud isal suvevaheajal isegi telliskive tassida ning mäest jõudis ta kõik sõbrad kelgu peal üles vedada. Varsti oligi ta magamistoa peegliga otse esikupeegli nina all. 

"Noh, kas juba võin avada?" niheles esikupeegel silmi kinni hoides kärsitult.

"Võid! Tee silmad lahti!" käskis nüüd higine Mai-Liis. "Vaata ennast!"

"Oo! Oi! Oi-oi-oi! Ossaa!" oietas esikupeegel suurest üllatusest.

"Eks ju! No, mis ma rääkisin! Ehk sa olid enne pahur sellepärast, et sa ei teadnud, milline sa välja näed," arvas Mai-Liis ja tal oli hea meel, et sai esikupeeglit aidata.

"Ooo! Kas see olen ikka tõesti mina?! Nii ilus ja suur ja kui särav!" imetles esikupeegel ainiti oma peegelpilti. 

"Ja hea!" lisas Mai-Liis omalt poolt naeratades.

Äkitsi märkas ka Mai-Liis suurt imet! Aga hoopis teistsugust. Ta nägi oma elus esimest korda, et esikupeegli sees elab lõpmatult palju veel teisi esikupeegleid. Ning neid jätkus tohutu pikas rivis nii kaugele kui Mai-Liisi silm seletas või ta oskas oma peas kokku arvutada. Aga kindlasti oli neid mustmiljon! 

Sellest päevast peale sai peegli seest leitud imest Mai-Liisi ja esikupeegli ühine saladus. Ja suurimad sõbrad ei rääkinud saladusest mittekellelegi. Isegi siis mitte, kui Mai-Liis juba kolmandas klassis käis. See oli saladus parimast ja ilusaimast esikupeeglist, mille sees oli peidus lõpmatu kuldsete raamidega esikupeeglite imemaailm!

Tamperes