Sõstrad ja pärnaõied

Mida teha siis, kui oled pärnaõite korjeaja maha maganud? Leppida olukorraga. Tegelikult ega mul palju teha olnudki. Va, pärnad otsustasid tänavu õitseda just ajal kui kiskus vihmaseks ja ladistas tervelt nädala jutti. 

Vihmaste päevade lõppedes läksin selle asemel maja taha metsa punaste sõstarde küpsust hindama. Olin nimelt leidnud metsast neli marju täis sõstrapõõsast ja hoidsin nüüd pöialt, et linnud enne marjade küpsemist puhast tööd ei tee. Ei olnud teinud. Korjasin kopsikusse ühe põõsa jagu talvevarusid, kui avastasin enda kõrval pärnast hiiglase. Olin sõstarde korjamisega olnud nii hoos, et ei taibanud muud ümbruses nähagi. See oli vana väärikas pärn, mis oli värskelt õitsele puhkenud! Hiljem netist uurides selgus, et ära olid õitsenud suurelehised pärnad, mis õitsevad harilikust pärnast kaks nädalat varem. Oli vast vedamine! See tähendas ühtlasi, et ma ei olnud midagi maha maganud. 

Kahjuks ulatusin korjama napilt paar peotäit, sest ülejäänud õitsemise oli puu otsustanud teha kõrgematel okstel.

 

Pead kuklas hoides nägin tohutus kõrguses helendavat võra ja võisin vaid ette kujutada, mis magus möll seal praegu toimub. Sain nimelt teada, et mesilased teevad üksnes pärnade õitsemise ajal oma töökorralduses harukordse erandi ning korjavad nektarit ka öösiti (tavaliselt päeval on korje ja öösel nad magavad). Nii hinnaline on pärnaõite aeg.

Pärnaõied on ka minu ühed lemmikud, mida korjan tee jaoks kindlasti lisa. 

Pildil kaks magusamast magusat: kallile parfüümile lõhnav kurdlehine roos ja mesise mekiga pärnaõied.