Mustikased näpud ja toatäis roosilõhna

Laupäevane korilus viis kodulähedasse metsatukka. Poekäikudel oli silma jäänud sinetav mustikaväli ja roosipõõsaste õite edevus. 

Ilm oli lõõskavalt palav, mistõttu jalutasin uksest välja suvenapis riietuses. Oma rumaluseks sain seetõttu roosipõõsastes turnides mälestuseks verevad kipitavad jutid. Saagiks see-eest kotike roosi õielehti ja õienuppe Ou, milline aroom! Nendest hautan talvist teed. 

Järgmiseks võtsin ette mustikate korje. Kuigi olin eesmärgi seadnud jõukohase viis liitrit, oli see, nagu kiirelt selgus, minu jaoks tohutu töö. Noppisin ja noppisin, aga kuidagi ei edenenud. "Kombaini" ei ole ma hankinud, kuna üks tuttav laitis maha, et sellega korjab lehepuru rohkem kui marju. Jäin siis uskuma. Nooh, nii ma toimetasin mustikaväljal higi voolamas ja mitu tundi päikeses põlemas. Veepudel oli õnneks kaasas ning kivil istudes sirutasin paar korda ikka selga ka . Vaatamata rängale tööle, oli mustikate noppimine puhas mindfulness ehk teadlik kohalolek. Pealegi, kuidas muidu ma need marjad oleks sealt varrerägastikust leidnud, kui ise kohal ei oleks olnud ja kaasa poleks mõelnud! Ei tee ma seda liigutust ju igapäev, et noppimine on lihasmälus. 

Muuhulgas panin tähele, et mida rohkem anum mustikatest täitus, seda rohkem hakkasin metsaga ühte kasvama. Mets võttis mind omaks, nii nagu mina metsagi.

 

Linnud jätsid pikapeale oma hoiatussiristamised, -kraaksatused, -laksutamised ja lendasid toimetusi tehes mulle aina lähemale.

Kokkuvõttes on kange selg ja kriibitud jalad köki-möki ühe metsa seltsis veedetud päeva ja kaunite fotode kõrval. 

Minge metsa!