Katkujuure ja vaarika sümbioos

Vaarikal käik sai teoks peale vihmaaega. Jõudsin kuidagi kärsitult ära oodata kuiva ja päikeselise nädalalõpu. Võtsin siis korjekopsikud ja veepudeli ning lükkasin jalgrattale hoo sisse. Vaarikad olid kõikjal tänavu saagi all ägamas ning tundus, et metsas on käimas mingi omavaheline viljakusvõistlus. Tahtsin sellest kindlasti osa saada ja suundusin maja taha lagendikule, kus koht ka juba valmis vaadatud. Kurv paremale, kurv vasakule, veel mäest alla viuh! ja olingi kohal. Lükkasin ratta külili kõrgesse rohtu.

Nägin kohe, et vaarikapõõsaid oli keegi juba külastanud. Või oleks õigem öelda, et matšeetega kujundanud. Vaarikatesse olid laiad rajad sisse trambitud, palju maha murtud ja hooletult tallutud. Kuigi pilt oli kole, lihtsustas see minu järelnoppimist ja põõsastikus liikumist. Kui kuidagi ei edenenud, otsustasin vahetada kohta. Kümme meetrit kaugemal terendasid paksult punetavad varred. Tõsi, seal kõrgel lagedal oli päikest küllaga, aga marjad kribud-krabud. Ühe kurdlehise roosipõõsa kõrval aga muutusid marjad priskemaks ning hakkasin siis jälgi mööda edasi liikuma.

 

Ühtäkki mulle plahvatas, et ehk teevad vaarikad koostööd ja on sümbioosis teiste abistavate naabritega. Vaarikataimel on vaja vett ja niiskust, et lisanduda ja marjad trullakaks punnitada! Nii-nii, Küllike, mõtle, mõtle... vesi, niiskus, vari... niiskus, vesi...

Veel viis sammu paremale ja seal kasvasidki tohutud katkujuured niiskel kraavikaldal. Katkujuur ja niiskus... bingo! Järgnevalt ei uskunud ma oma silmi, kui leidsin katkujuure varjulisest džunglist vaarikad. 

Need olid pea ploomide suurused, mahlakalt küpsed ja trullakad. Taolisi üles pumbatuina võib näha marketite plastkarpides. Katkujuure ja vaarika sümbioos oli täiuslik või nii ma vähemalt selle arvasin olevat. Vaarikas saab katkujuure risoomidelt vajaliku veevaru ja pakub vastutasuks ogalised varred, et keegi katkujuure mahlakaid lehti ja veesüsteemi trampima ei tule. 

Kogu selle suure avastuse juures olin mina aga muutunud tillukeseks. Tundsin ennast vaarika jahil oleva eksinud kääbusena, kes meenutab pea kohal laiuvate katkujuure lehtede all teed tagasi koju. Liikusin valguse suunas kraavi nõlvast üles ja tänasin vaarikapõõsaid mitme liitri magusa ime eest.