Seened ja punane kohvikann

Paksu vihma on nüüd tulnud omajagu ja õhku haistes on tunda rõsket seenelõhna. Kuigi ega seen ei ole nagu nupule vajutamine, et klõps! ja kohe hakkab metsas toimuma. Ei-ei! Vaja on teatud peentunnetust ja kannatust, enne kui tasub üldse esimesele seenekäigule minna. Tegelikult hoian metsas toimuval pilku peal jätkuvalt. Siis kui rattaga poevahet sõelun, olen tervisekõnnil või jalutan kassiga. Kui mõni seen end vähegi ilmutab, alles siis tasub võtta kopsik ja nuga ning minna seeni bongama. 

Nüüd oli see päev käes.

Kuna iga paik on äraütlemata õhinapõhine, ei ole mul kindlaid saladuses hoitavaid korjekohti. Ka ei korralda ma seenekuhila võistlusi ega sea anuma suuruste järgi saagilõikamise eesmärke. Mulle olulisim on märgata ja nautida ümbrust, avastada ja rõõmustada iga leiu üle ning koguda kahe kõrva vahele elamusi.

Igasugu kahvatuid ja säravaid seeni tõesti leidus, paraku tuli iga seene järgi kõndida ja turnida omajagu. 

Siis kui hämaras metsas näitas kell lõpuks kümnendat õhtutundi, tõmbasin kogu üritusele joone alla. 

Ah, jaa..., et siis rõõmustan iga leiu üle... Leidsin metsas kõdu seest väikese punase kohvikannu. Kust sina veel siia sadasid?! Olin üllatusest lõhkemas ja Pipilikult elevil.

See asjake oli nii imearmas kõikide oma kriimude ja mõlkidega, et otsustasin kohvikannule anda tagasi endise hiilguse ning hella vannitamise järel asetasin ta uues kodus särama suvelillede keskele.