Pudruvaarikatest püksid rebadel

No, need nädal tagasi maitstud pirakad vaarikad ei andnud rahu ja päikegi paistis lagipähe. Paremat aega andis otsida. Lükkasin rattale hoo sisse ja väntasin metsatuka taha korjele. Otsustasin noppida hommikupudru jaoks nii liitri jagu vaarikaid. Tegelikult sain aru küll, et eks see liiter ole natuke liig mis liig ühele sööjale, aga eks hiljem kodus jõuab nuputada, kuhu selle ülejäänud osa sokutan. Peaasi, et olin nüüd kohal, näpud ja silmad otsisid usinasti marjade järele ning kopsik täitus jõudsalt. Marjad olid sama pirakad kui mäletasin neid nädala tagant ja ebalesin endiselt kõvasti, kas need on ikka õiged metsvaarikad. Äkki on mõni vits kellegi aiast siia metsa jalutanud? Ja nüüd ta siin jõudsalt toimetab. Korjasin seni kuni kopsik servani sai ja püksid vajusid rebadele.

Siis asusin imetlema katkujuurt. See oli üks peamine põhjus, miks mind kiskus just siia vaarikaid otsima.

Ja-jah, sellise hiiglamat mõõtu rohu sees, sest seda see katkujuur ju oli, tundsin ennast Pöial-Liisina. Mõõdu poolest. Teisisõnu, kirbusitana. Vaevalt nägin taevalaotustki! Hüppa ja keksi palju tahes, lehest kõrgemale kuidagi ei õnnestu. Kükitasin, piilusin lehtede vahel ja mõõtsin pea kohal laiuva katkujuure metsa kõrgust ning võrdlesin seda enda kirbusita väiksusega. Tegelikult oli seal looduse ime all kaunis ohata küll. Samas tohutu avarus, sest teised kasvamisega võistlejad katkujuurel pea puudusid. Valgustki jagus täna siia alla tänu sellele, et parasjagu päike lõõskas. Ehk tulen veelgi, sest kes teab, kas jõuan omamoodi kiusatusele vastu panna.

Kuna marju sai tõesti palju, suristasin kodus olles saumikseriga rasvatust hapupiimast ja pooltest katkujuure kaenlas küpsenud vaarikatest roosa koheva joogi. Maitses päevale punkti pannes hästi! Alles jäänud lähevad siis pudru sisse...nagu lubatud.