Katkujuure ja vaarika sümbioos
Vaarikal käik sai teoks peale vihmaaega. Jõudsin kuidagi kärsitult ära oodata kuiva ja päikeselise nädalalõpu. Võtsin siis korjekopsikud ja veepudeli ning lükkasin jalgrattale hoo sisse. Vaarikad olid kõikjal tänavu saagi all ägamas ning tundus, et metsas on käimas mingi omavaheline viljakusvõistlus. Tahtsin sellest kindlasti osa saada ja suundusin maja taha lagendikule, kus koht ka juba valmis vaadatud. Kurv paremale, kurv vasakule, veel mäest alla viuh ! ja olingi kohal. Lükkasin ratta külili kõrgesse rohtu. Nägin kohe, et vaarikapõõsaid oli keegi juba külastanud. Või oleks õigem öelda, et matšeetega kujundanud . Vaarikatesse olid laiad rajad sisse trambitud, palju maha murtud ja hooletult tallutud. Kuigi pilt oli kole, lihtsustas see minu järelnoppimist ja põõsastikus liikumist. Kui kuidagi ei edenenud, otsustasin vahetada kohta. Kümme meetrit kaugemal terendasid paksult punetavad varred. Tõsi, seal kõrgel lagedal oli päikest küllaga, aga marjad kribud-krabud. Ühe kurdlehise roosipõ...