Trallakas :)

Vaarikal käik sai teoks peale vihmaaega. Jõudsin kuidagi kärsitult ära oodata kuiva ja päikeselise nädalalõpu. Võtsin siis korjekopsikud ja veepudeli ning lükkasin jalgrattale hoo sisse. Vaarikad olid kõikjal tänavu saagi all ägamas ning tundus, et metsas on käimas mingi omavaheline viljakusvõistlus. Tahtsin sellest kindlasti osa saada ja suundusin maja taha lagendikule, kus koht ka juba valmis vaadatud. Kurv paremale, kurv vasakule, veel mäest alla viuh ! ja olingi kohal. Lükkasin ratta külili kõrgesse rohtu. Nägin kohe, et vaarikapõõsaid oli keegi juba külastanud. Või oleks õigem öelda, et matšeetega kujundanud . Vaarikatesse olid laiad rajad sisse trambitud, palju maha murtud ja hooletult tallutud. Kuigi pilt oli kole, lihtsustas see minu järelnoppimist ja põõsastikus liikumist. Kui kuidagi ei edenenud, otsustasin vahetada kohta. Kümme meetrit kaugemal terendasid paksult punetavad varred. Tõsi, seal kõrgel lagedal oli päikest küllaga, aga marjad kribud-krabud. Ühe kurdlehise roosipõ

Mida teha siis, kui oled pärnaõite korjeaja maha maganud? Leppida olukorraga. Tegelikult ega mul palju teha olnudki. Va, pärnad otsustasid tänavu õitseda just ajal kui kiskus vihmaseks ja ladistas tervelt nädala jutti.  Vihmaste päevade lõppedes läksin selle asemel maja taha metsa punaste sõstarde küpsust hindama. Olin nimelt leidnud metsast neli marju täis sõstrapõõsast ja hoidsin nüüd pöialt, et linnud enne marjade küpsemist puhast tööd ei tee. Ei olnud teinud. Korjasin kopsikusse ühe põõsa jagu talvevarusid, kui avastasin enda kõrval pärnast hiiglase. Olin sõstarde korjamisega olnud nii hoos, et ei taibanud muud ümbruses nähagi. See oli vana väärikas pärn, mis oli värskelt õitsele puhkenud! Hiljem netist uurides selgus, et ära olid õitsenud suurelehised pärnad, mis õitsevad harilikust pärnast kaks nädalat varem. Oli vast vedamine!  See tähendas ühtlasi, et ma e i olnud midagi maha maganud.   Kahjuks ulatusin korjama napilt paar peotäit, sest ülejäänud õitsemise oli puu otsustanud te

Tänasesse päeva kuulus tõmmiste valmistamine. Valgekarvase pereliikme krooniline silmaveavus vajas leevendamist. Selleks puhuks korjasin maja tagant pundi metsmaasika lehti ja põldosja võrseid. Rahvatarkus kinnitab, et kummagi taime tõmmised aitavad muuhulgas limaskestapõletiku puhul. Muidugi usun. Imevedelikud valmistasin eraldi anumates ning taimi oli korjatud poole rohkem, kui tavalise teejoogi jaoks. Eks ikka seepärast, et mõju ja tolku oleks.  Lasin kopsikus vee keema, lisasin taimed, keetsin umbes ühe minuti, tõstsin pliidilt ja jätsin kaane alla hauduma. Pildil vasakul põldosja tõmmis ja paremal metsmaasika lehe tõmmis. Kui tõmmised olid jahtunud, asusin asja kallale. Esimesest vägisi protseduurist oli kass jahmunud ja vatipadjakesega märjaks lödistatud silmad tekitasid  võitle ja põgene  reaktsiooni. Kaotasin usalduse. Nii tuli igal järgneval sessil kass voodi alt välja õngitseda.   Võtsin plaaniks kassi silmi pesta kolm korda päevas ja vähemalt nädala

Tihti ei pea sõitma metsa poole, vaid hoopis kesklinna, et söödavat korjata. Avastasin seekord veel avastamata   ja   kirssidest   punetava kirsipuu otse haigla ees. Võtsin pakikalt korjekopsiku, mis minuga ikka kaasas sõidab ja asusin noppima. Kirsid olid peaaegu valmis ja seda õnneks, sest iga küpse marja leiavad linnud kiirelt üles.  Eks ladvast olidki linnud oma osa nahka pistnud ja valvasid kuskil lähedal oma terava pilguga järgmisi valmivaid marju. Sain minagi mõne lähedalt kostuva hoiatava kraaksatuse osaliseks. Linnud võisid olla küll muretult, sest ei olnud ma mitte röövretkel, vaid jagasin saaki suure südamega teistega. Üksnes murdosa ja juba teengi minekut. Üks taksojuht tuli minuga juttu vestma.  -Kas need marjad kõlbavad ikka süüa? -Jah, muidugi! Need on ju kirsid. - Aaaa. Ma auto aknast olen ikka vaadanud, aga need tundusid nii pisikesed. - Aga muide, ega varsti ei kõlba need marjad süüa, kui Teie auto mootor pikemalt käib. - Eh ei-ei. Selle auto mootor võib k

Laupäevane korilus viis kodulähedasse metsatukka. Poekäikudel oli silma jäänud sinetav mustikaväli ja roosipõõsaste õite edevus.  Ilm oli lõõskavalt palav, mistõttu jalutasin uksest välja suvenapis riietuses. Oma rumaluseks sain seetõttu roosipõõsastes turnides mälestuseks verevad kipitavad jutid. Saagiks see-eest kotike roosi õielehti ja õienuppe Ou, milline aroom! Nendest hautan talvist teed.  Järgmiseks võtsin ette mustikate korje. Kuigi olin eesmärgi seadnud jõukohase viis liitrit, oli see, nagu kiirelt selgus, minu jaoks tohutu töö. Noppisin ja noppisin, aga kuidagi ei edenenud. "Kombaini" ei ole ma hankinud, kuna üks tuttav laitis maha, et sellega korjab lehepuru rohkem kui marju. Jäin siis uskuma. Nooh, nii ma toimetasin mustikaväljal higi voolamas ja mitu tundi päikeses põlemas. Veepudel oli õnneks kaasas ning kivil istudes sirutasin paar korda ikka selga ka . Vaatamata rängale tööle, oli mustikate noppimine puhas  mindfulness ehk teadlik kohalolek. Pealeg

Kõigest väike jalutuskäik lähimetsa, kui juba oligi varutud suur ports nõgeselehti. Nõgesed on praegu kesksuvel õlakõrgused ja õelalt pirtsakad. Et lähenemiskatsetel haledalt sugeda ei saaks, olin korjele kaasa võtnud kindad ja töö tõhustamiseks aiakäärid. Siiski mõni kõvem tegija pures kinnastestki läbi! Ai, nagu ussist nõelatud!   Korjekoht on salajane ja varem välja vaadatud ajalooline koduvare. Usun, et nendes rammusates nõgestes peitub erilisemast eriline koduhaldjate jõud ja vägi. Nüüd on need iludused kuivamas toariiulil kahisevkrõbedaks ja täiendavad mu tagasihoidlikku ürdiriiulit. Nõgese erkroheline tee on üks mu lemmikutest! Rahulikult lonkides jõudsin pugida metsmaasikaid ja -vaarikaid. Tänavune mets on igasugu heast ja paremast lausa lookas.  Järgmisel korilusel ootavad noppimist kurdlehise roosi kroonlehed.