Trallakas :)

Kas teadsid, et metsas seent otsides hoia nuga peidus! Seda ikka sellepärast, et seened ära ei kohkuks ja plehku ei pistaks. Mina teen ikka nii... no, eks vahel unustan ka ja tiirutan tükk aega tera püsti. Aga seened on nutikad, sousti ja salati sisse ei lase end lõikuda. Enne söögu uss...  Tegelikult olin eelmise päeva metsakõnnil seenepõllule silma peale visanud ning nüüd plaanisin kogu saagi aega viitmata korvi kühveldada. Aga, võta näpust, mu seenesaak oli minema pühitud! Eee... Olgu siis seekord nii. Ega seened seepärast metsast otsa lõppe. Tegin väheke aega puude all slaalomit ja juba oligi korvis soovitud tulemus. Üks seenelapike ilmutas ennast koguni nii ootamatult, et tardusin soolasambaks. Kust alustada, kuhu joosta. Kõik mulle?  Mets on muidugi põnev kant õppimiseks. Mitte ainult puude ja sammalde. Ka  liigikaaslaste tundmaõppimiseks.  Minu meelest kõige üllatavamaid sõnumeid jätabki endast maha inimeseloom. Neid olen metsakäikudel ikka püüdnud lugeda ja

Eh, eh... kõlab nagu eesti  multikast "Lepatriinude jõulud". Aga, jah, ilma lepatriinudeta ei vea kuidagi välja. Lepatriinude abi hapukurgiteol olen kasutanud varasemaltki. Oskavad teised toimetada väga pühendunult ja on omal alal meistrid. Tõstan muudkui lepatriinu õhtul kurgilaari peale ja ütlen:"Istu!" ning ta istub seal hommikuni, koguni tunde ja päevi kui vaja. Varem hapendas kurgid ainult ema üksi ja oli tubli ning pühendunud. Seekord aga hakkasid tal  lapsed  kaasa nuruma, keksisid ja mangusid, et nemad tahavad ikka ka läbi klaaspõranda vaadata, kuidas krõmpsuva küljega kurkide võlumine käib. Hakkas see trall juba tüütuks muutuma.... kurgi tegu puha pooleli. Märkasin, et lepatriinu ema vaatas juba anuva pilguga minu suunas, silmadki teisel vesised peas... Nooh, mis mul sai selle vastu olla, kui tervel perel on ühine tegevus. Las, need lapsed keksivad ja hullavad kurkide otsas, peaasi, et öösel magada lasevad. Pealegi, nii on kõik õnnelikud ja rahul, lapsedki

No, need nädal tagasi maitstud pirakad vaarikad ei andnud rahu ja päikegi paistis lagipähe. Paremat aega andis otsida. Lükkasin rattale hoo sisse ja väntasin metsatuka taha korjele. Otsustasin noppida hommikupudru jaoks nii liitri jagu vaarikaid. Tegelikult sain aru küll, et eks see liiter ole natuke liig mis liig ühele sööjale, aga eks hiljem kodus jõuab nuputada, kuhu selle ülejäänud osa sokutan. Peaasi, et olin nüüd kohal, näpud ja silmad otsisid usinasti marjade järele ning kopsik täitus jõudsalt. Marjad olid sama pirakad kui mäletasin neid nädala tagant ja ebalesin endiselt kõvasti, kas need on ikka õiged metsvaarikad. Äkki on mõni vits kellegi aiast siia metsa jalutanud? Ja nüüd ta siin jõudsalt toimetab. Korjasin seni kuni kopsik servani sai ja püksid vajusid rebadele. Siis asusin imetlema katkujuurt. See oli üks peamine põhjus, miks mind kiskus just siia vaarikaid otsima. Ja-jah, sellise hiiglamat mõõtu rohu sees, sest seda see katkujuur ju oli, tundsin

Paksu vihma on nüüd tulnud omajagu ja õhku haistes on tunda rõsket seenelõhna. Kuigi ega seen ei ole nagu nupule vajutamine, et klõps!  ja kohe hakkab metsas toimuma. Ei-ei! Vaja on teatud peentunnetust ja kannatust, enne kui tasub üldse esimesele seenekäigule minna. Tegelikult hoian metsas toimuval pilku peal jätkuvalt. Siis kui rattaga poevahet sõelun, olen tervisekõnnil või jalutan kassiga. Kui mõni seen end vähegi ilmutab, alles siis tasub võtta kopsik ja nuga ning minna seeni bongama .  Nüüd oli see päev käes. Kuna iga paik on äraütlemata õhinapõhine, ei ole mul k indlaid saladuses hoitavaid korjekohti.  Ka ei korralda ma seenekuhila võistlusi ega sea anuma suuruste järgi saagilõikamise eesmärke. Mulle olulisim on märgata ja nautida ümbrust, avastada ja rõõmustada iga leiu üle ning koguda kahe kõrva vahele elamusi. Igasugu kahvatuid ja säravaid seeni tõesti leidus, paraku tuli iga seene järgi kõndida ja turnida omajagu.  Siis kui hämaras metsas näitas kell lõpuks kümnendat