Hiiliv lumi ja vanamutt
Juba kaks päeva järjest kuulasin Vikerraadiost Andrus Kivirähu "Sirli, Siim ja saladused" - ja püksid olid naermisest märjad. Kakskümmend kolm osa järjepanu kuulasin ära, nii haigelt lahe oli ja püksid olid ka kogu aeg täis.
Väljas aga sadas lund ... nagu kogu see talv - üks suur ja lõputu p a d u l u m e s a d u.
Hea tujuga lõin lumelabidale hääled sisse ja läksin tänavat sahkama.
Väljas aga sadas lund ... nagu kogu see talv - üks suur ja lõputu p a d u l u m e s a d u.
Hea tujuga lõin lumelabidale hääled sisse ja läksin tänavat sahkama.
Jälle.
Talv on kui üks kutsumata salalik inime su koduaias -saad teisest vaevalt lahti, kui juba selja tagant aeda tagasi hiilib. Ja nii sa viskad teda kogu aeg aiast välja LABIDAGA, ajad minema tänavalt - aga ikka hiilib tagasi, iga korraga aina tüütumaks muutudes. Või nagu kuradi vinn su nina otsas - pigistad kollase paise välja, aga varsti on vinn hullem ja kollane paise nina otsas suurem.
Igatahes mul oli lõbus - ja vinn ei seganud üldse nagu polekski teist. Olin juba leppinud, et mina viskasin labidatäie ja kolm sajab kohe asemele. Hangedki olid labidaga lõhkumisest maja mõõtu kasvanud. Viskasin lund juba kui heinu kõrgele laka peale.
Näh, kurbade silmadega vanamutt läks aiast mööda, teretas ja soovis jõudu, isegi avaldas kaastunnet, et talv nii koledal kombel sunnib lund rookima. Et tööd on kohe jubedalt palju. Mulle optimistile on selline eestlaslik pessimism üdini tuttav.
Aga, olgu kuidas on !
Sorkisin selle vanamuti musti mõtteid natuke lumelabidaga ja juba ta muutuski säravalt rõõmsaks, kadus kepsutades majakõrguste lumehangede taha, ise ees kõmpivat karguga vanameest lumepallidega pildudes. Säästumarketi kilekoti Kirde saia ja 100 grammi Valla vorstiga unustas ta aia kõrvale. Kehitasin muheldes õlgu, kopsisin eluohtlikud jääpurikad veel räästast alla, labida trepi vastu puhtaks ja läksin tuppa värsket kohvilaari keetma.
Lund aga aina pudises ja hiilis aeda tagasi ...
Lõikasin muti saiast viilaka ja ladusin paksud vorstiviilud peale, kange kohv pani lausa köhima.
Vaatasin aknast välja kaugusse.
Unistasin lõputust lumisest talvest, kus lõbus vanamutt ja karguga vanamees jooksevad kilgates ümber mu maja ja pilluvad üksteist pehmete lumepallidega.
Unistasin lõputust lumisest talvest, kus lõbus vanamutt ja karguga vanamees jooksevad kilgates ümber mu maja ja pilluvad üksteist pehmete lumepallidega.
Oehh ...
Novellett kirjutatud Nõmmel teisipäeval, 23.veebruaril 2010
Novellett kirjutatud Nõmmel teisipäeval, 23.veebruaril 2010
Kommentaarid
Postita kommentaar