Trallakas :)

Kas teadsid, et metsas seent otsides hoia nuga peidus! Seda ikka sellepärast, et seened ära ei kohkuks ja plehku ei pistaks. Mina teen ikka nii... no, eks vahel unustan ka ja tiirutan tükk aega tera püsti. Aga seened on nutikad, sousti ja salati sisse ei lase end lõikuda. Enne söögu uss...  Tegelikult olin eelmise päeva metsakõnnil seenepõllule silma peale visanud ning nüüd plaanisin kogu saagi aega viitmata korvi kühveldada. Aga, võta näpust, mu seenesaak oli minema pühitud! Eee... Olgu siis seekord nii. Ega seened seepärast metsast otsa lõppe. Tegin väheke aega puude all slaalomit ja juba oligi korvis soovitud tulemus. Üks seenelapike ilmutas ennast koguni nii ootamatult, et tardusin soolasambaks. Kust alustada, kuhu joosta. Kõik mulle?  Mets on muidugi põnev kant õppimiseks. Mitte ainult puude ja sammalde. Ka  liigikaaslaste tundmaõppimiseks.  Minu meelest kõige üllatavamaid sõnumeid jätabki endast maha inimeseloom. Neid olen metsakäikudel ikka...

Eh, eh... kõlab nagu eesti  multikast "Lepatriinude jõulud". Aga, jah, ilma lepatriinudeta ei vea kuidagi välja. Lepatriinude abi hapukurgiteol olen kasutanud varasemaltki. Oskavad teised toimetada väga pühendunult ja on omal alal meistrid. Tõstan muudkui lepatriinu õhtul kurgilaari peale ja ütlen:"Istu!" ning ta istub seal hommikuni, koguni tunde ja päevi kui vaja. Varem hapendas kurgid ainult ema üksi ja oli tubli ning pühendunud. Seekord aga hakkasid tal  lapsed  kaasa nuruma, keksisid ja mangusid, et nemad tahavad ikka ka läbi klaaspõranda vaadata, kuidas krõmpsuva küljega kurkide võlumine käib. Hakkas see trall juba tüütuks muutuma.... kurgi tegu puha pooleli. Märkasin, et lepatriinu ema vaatas juba anuva pilguga minu suunas, silmadki teisel vesised peas... Nooh, mis mul sai selle vastu olla, kui tervel perel on ühine tegevus. Las, need lapsed keksivad ja hullavad kurkide otsas, peaasi, et öösel magada lasevad. Pealegi, nii on kõik õnnelikud ja rahul, lapsedki ...