läbi akna silmi pimestab kuu

läbi akna silmi pimestab kuu

vaatan

kuid kuu poole ei ulu

ei ole halb ega hea mu tuju

lihtsalt mõtlen

mõtlen

kohvitassist millelt kraksatas kõrv

ja suitsetaja kopsust

millesse ladestund tõrv

ja villastest sokkidest

mis talvesaabastes

muutuvad niiskeks

ja kanda kuluvad augud

ja meie kassist

kelle karvad toa põrandal

iial ei lõppe otsa ja

kassi seljas ei lõppe otsa

Ja kui karvu ei korista siis

öeldakse-

tuba on sassis

mu mõtted on ilmselt vussis

nõjatudes aknalauale kössis

radikal kuivavad saapad ja

haisevad sokid

nii ma mõtlen

Trallakas veebruaris 2012 

Täpselt 10 aastat tagasi sündinud luuletus sai videokuue 8. veebruaril 2022. 

Luuletuse meeleolu on kerge ja lendlev. Ja väga õpetlik.

See räägib mitte midagi tegemisest, kui saan lihtsalt olla. Alles siis hakkavad minu sees päevavalgele kerkima mõtted, mida tuleb muul ajal, kiirel argipäeval pidevalt tagaplaanile või alla suruda. Sest kõik muud asjad tunduvad olulisemad olevat ja tikuvad järjekorras ette.

Aga sellised olemise hetked on mõnusad! Ja mis kõiksugu kogemusi mu sisse on kogunenud. Need ladestuvad sinna märkamatult ja igalt poolt kus liigun või mida teen, ilma et üldse tähele panen. See et ma neid tähele ei pane, aga ei tähenda, et neid ei ole olemas. 

Kui peatuda ja olla rahulikult ise enda seltsis, tuleb mõtteid karjade kaupa. Nii et pea hakkab ringi käima. Mõni võib olla kohe nii tobe või rõve, et vaatan ringi, et ega keegi ei näe. 

Ha-ha! Loomulikult ega näe küll ja kõik mõtted võin julgelt ära mõelda. Ja mis peaasi, need on minu mõtted. 

Ma lihtsalt ei saaks nendest kunagi teadlikuks, kui ma ei peatu ega lase sisekõnel võimust võtta. Kui annan mõtetel võimaluse välja ilmuda ja nendega tegeleda, alles siis saan teada kui rikas ma olen.  

Ja luuletusele leitud lõõtsa muusika on lausa jumalik ja hooletult valssi keerutav.