Trallakas :)

läbi akna silmi pimestab kuu vaatan kuid kuu poole ei ulu ei ole halb ega hea mu tuju lihtsalt mõtlen mõtlen kohvitassist millelt kraksatas kõrv ja suitsetaja kopsust millesse ladestund tõrv ja villastest sokkidest mis talvesaabastes muutuvad niiskeks ja kanda kuluvad augud ja meie kassist kelle karvad toa põrandal iial ei lõppe otsa ja kassi seljas ei lõppe otsa Ja kui karvu ei korista siis öeldakse- tuba on sassis mu mõtted on ilmselt vussis nõjatudes aknalauale kössis radikal kuivavad saapad ja haisevad sokid nii ma mõtlen Trallakas veebruaris 2012   Täpselt 10 aastat tagasi sündinud luuletus sai videokuue 8. veebruaril 2022.  Luuletuse meeleolu on kerge ja lendlev. Ja väga õpetlik. See räägib mitte midagi tegemisest, kui saan lihtsalt olla. Alles siis hakkavad minu sees päevavalgele kerkima mõtted, mida tuleb muul ajal, kiirel argipäeval pidevalt tagaplaanile või alla suruda. Sest kõik muud asjad tunduvad olulisemad olevat ja tikuvad järjekorras ette. Aga sell

Tänaval sõideti vastu puud inime elustati, lapiti luud auto sirgeks tõmmati, lihviti, värviti kõigil oli hirmus kahju puu jalalt saeti, halgudeks hakiti ja hooleta aeti ahju Trallakas 8.2.2022 Tamperes Luuletuse keskmesse olen tõstnud linna inimeste argised väärtused tähtsuse järjekorras: inimene, auto ja kõige lõpus puu.  Selle luuletuse peategelane on puu, kes esindab kujundlikult linna loodust. Kuigi ka puu elu oleks saanud päästa, otsustati minna lihtsamat teed. Inimene otsis ja leidiski vaenlaseks olevat puu, kelle pärast see eluohtlik liiklusõnnetus juhtus. Vaenlased aga tuleb kahjutuks teha ja ohud autoga liikuva inimese teelt kõrvaldada. Luuletus räägib loo linna looduse hoolimisest või pigem inimese hoolimatusest. Olen märganud, et just linna loodus on see, mis inimesele viimaste seas meelde tuleb. Puud ja loodus on aga eluterve linna väärtus, mille eest tuleb hoolitseda ja mis väärivad armastust.  Muusika valik, suuremad pausid luuleridade vahel ja videopilt võimendavad omal