Trallakas :)

Loo autor Küllike Adamson Kuula nüüd hoolega. Kas sa oled näinud kuskil sellist esikupeeglit, mis on nii-nii lai kui sinu hästi laiali sirutatud käed ja nii kõrge kui toa lagi ja nii säravkuldsete raamidega nagu päris printsessi muinasjutus? Aga täpselt selline eriline esikupeegel oli ühe tüdruku kodus. Tüdruku nimi oli Mai-Liis ja ta käis teises klassis. Mai-Liisi meelest oli nende kodu kuldne ja tohutu suur esikupeegel maailma ilusaim. Tüdruk keerutas päevast-päeva end peegli ees ja libistas pilguga üle oma peegelpildi. Kuigi Mai-Liis seal niimoodi iga päev keerutas, ei olnud ta raasugi edev ega käitunud nagu mõni ärahellitatud muinasjutu printsess. Oh ei! Mai-Liis oli väga sõbralik ja abivalmis. Ja muidugi meeldis talle ka enda välimuse eest hoolitseda. Ta tegi seda täpselt nii nagu ema oli õpetanud: peeglisse heitis ta viimasena pilgu kooli minnes ja esimese asjana koolist koju tulles. Kui tal mõnikord klassikaaslased külas käisid, lustiti koguni mitmekesi esikus peegli ees.  Vahel

Loo autor Küllike Adamson Kohe kooli välisuksest sisse astudes oli esimesena ees garderoob. Garderoobis olid nagide ja riiulite sirged rivid. Aga garderoobi kõrval üsna nähtavas kohas seisis põrandal kast. See oli selline ilma kaaneta, suuremat sorti, puust ja musta värvi kulunud ilmega kast. See kast oli mõeldud riiete jaoks, mis olid jäänud garderoobi nagisse rippuma või põrandale vedelema. Nimelt sattusid sinna kõik kaotatud kampsunid, sallid, dressipüksid, lühikesed spordipüksid, t-särgid, nokamütsid, suusamütsid, peapaelad. Samuti oli sellesse kasti asja lugematutel paariliseta jäänud sokkidel ja kinnastel, mida tavaliselt tõmmatakse jalga ja selga ju ikka kahekaupa. Need kõik riided olid varem olnud kellegi omad, aga õnnetu kadumise päeva järel ei otsinud neid enam keegi. Harva juhtus ime, kui kastist mõni riideese omaniku leidis ja selga pandi. Musta kasti järgi kutsuti neid kõiki -  musta kasti rahvas .  Musta kasti rahvas sai isekeskis üldiselt hästi läbi. Omavahel jagati kool

Jutu autor Küllike Adamson Sügis oli möödas ja talv oli käes. Lund oli sadanud mitu päeva jutti. Aga see oli loomulikult hea, sest jõulud olid kohe-kohe kätte jõudmas. Lumi ja jõuluaeg käivad ikka kokku. Sellise lumeuputuse üle rõõmustas muidugi kõige rohkem jõuluvana. Oi, millise uhke, lund tuiskava saanisõiduga jagab ta sel aastal lastele kingitused! Lume üle rõõmustasid ka jõuluvana töökad abilised päkapikud. Nende töö oli käia enne jõule laste tegemisi piilumas ja sussi sisse kommi viimas. Nüüd ei olnud neil vaja töötada paduvihmas ega jalga tõmmata kõrgeid kummikuid nagu jõulude ajal sageli oli juhtunud. Ja vihmast tilkuvate kuubede ja tuttmütside kuivataminegi ajas päkapikud lausa omavahel riidu, sest kõigile ei jätkunud soojamüüril kuivatamiseks kohta. Aga jõuluvana ja päkapikud ei ole kogu aeg tööl. Suvel nad tööd ei tee. Suvel nad puhkavad. Siis pakib iga päkapikk oma kohvri, ütleb teistele head aega ja sõidab lõunamaale puhkusele. Suvel ei ole nad isegi päkapikkude moodi. Ei

 Loo autor Küllike Adamson Jälle oli käes jõuluootuse aeg. Et aga päris jõulupäev kätte jõuaks, tuli veel nädalake kannatlikult oodata. Perekond Pohla kodus valmistuti muidugi ka jõuludeks. Seda tehti põhjalikult nagu igal aastal. Akende ette vahetati kuldsete tähtede ja päkapiku piltidega jõulukardinad, otsiti välja punased pitslinikud, kapi peale tõsteti küünlajalad, millesse torgati sihvakad hõbedased vahaküünlad.  Välisuksele seati aga jõulupärg ja õues köögiakna all kasvavale hiiglama kõrgele raagus põõsapuhmale pandi selga mitme meetri jagu värvilisi elektritulesid, mis kaugele külasse ära paistsid.  Aga täna oli järg jõudnud piparkookide küpsetamise kätte. Suur köök oli varahommikust peale sigimist-sagimist ja parajat segadust täis. Ega piparkooke tehta ju iga päev, vaid üks kord aastas! Nii juhtus, et mõned asjad olid algul kadunud ja pärast oli mõned asjad jälle üle. See võttis perel omajagu aega, enne kui asju oli küpsetamise tarvis täpselt parasjagu. Ka taignarull tõsteti jõ

Loo autor Küllike Adamson Oli õhtu. 5-aastane Martin oli emaga just lasteaiast koju jõudnud ning mängis elutoa põrandal legoklotsidega. Martinil ei olnud õde ega venda ja nad elasid kahekesi koos emaga. Kui lasteaias oli Martinil palju mängukaaslasi, siis kodus oli tal vahel päris igav.  Eile tõi ema koju kassi. Neil ei olnud varem kassi olnud ja seepärast Martinit kass ei huvitanud. See kass ei osanud ju midagi teha, isegi mängida mitte. Ainult magas. Magas kui Martin hommikul emaga lasteaeda läks ja ka siis kui Martin õhtul emaga lasteaiast koju tuli. Seepärast olid legoklotsid kodus tema vanad tuttavad lemmikmänguasjad. Enne legoklotsidega ehitama asumist tuli Martinil need aga värvide järgi eraldi hunnikutesse jagada. Lihtsalt legoklotsid ise tahtsid nii. Ja pealegi ei olnud nad nõus enne mitte kuidagi lossimüüriks, autosillaks või politseimajaks hakkama, kui Martin neid värvide järgi hunnikutesse ei tõsta.   "Tõsta meid siia põrandavaiba servale!" hüüdsid punased klotsid

Loo autor Küllike Adamson Väljas olid juba pimedad sügisõhtud. Perekond Mets oli kodus. Isa, ema ja vanaema olid köögis toimetamas. Isa parandas kruvikeerajaga logisevat taburetti, ema luges maakonna ajalehte ja vanaema pani nõuderestilt puhtaid taldrikuid kappi. Lapsed, neljandas klassis õppiv Karla mängis oma toas arvutis ja lasteaias käiv Anete istus elutoa vaibal ning vaatas telekast Sipsiku multikat. Üldse oli õhtu kõigi jaoks väga rahulik ja kellelgi polnud enam kuskile kiiret.  Ühtäkki tormas Karla oma toast kööki:"Süüa ka juba saab, vä? Kõht on räme tühi."  Kohe kiirelt oli ka Anete köögis:"Emme, tahan süüa. Mitte nuudleid, mitte pannikartulit." "Ja mina keeldun söömast järjekordselt mingit makaroni piimasuppi! Olge ükskord normaalsed, tahaks nagu päris sööki, vä! Ma ei tee enne ridagi matemaatika ülesandest," teatas Karla häälekalt üle köögi.  "Ja mina ei pane ilusti  Sipsiku  plaati karpi tagasi," oli Anete vennaga mestis. "Tohoh,

Tulin külast  pime ja vaikne  ... rebased peeretasid põõsastes Trallakas september 2022  

läbi akna silmi pimestab kuu vaatan kuid kuu poole ei ulu ei ole halb ega hea mu tuju lihtsalt mõtlen mõtlen kohvitassist millelt kraksatas kõrv ja suitsetaja kopsust millesse ladestund tõrv ja villastest sokkidest mis talvesaabastes muutuvad niiskeks ja kanda kuluvad augud ja meie kassist kelle karvad toa põrandal iial ei lõppe otsa ja kassi seljas ei lõppe otsa Ja kui karvu ei korista siis öeldakse- tuba on sassis mu mõtted on ilmselt vussis nõjatudes aknalauale kössis radikal kuivavad saapad ja haisevad sokid nii ma mõtlen Trallakas veebruaris 2012   Täpselt 10 aastat tagasi sündinud luuletus sai videokuue 8. veebruaril 2022.  Luuletuse meeleolu on kerge ja lendlev. Ja väga õpetlik. See räägib mitte midagi tegemisest, kui saan lihtsalt olla. Alles siis hakkavad minu sees päevavalgele kerkima mõtted, mida tuleb muul ajal, kiirel argipäeval pidevalt tagaplaanile või alla suruda. Sest kõik muud asjad tunduvad olulisemad olevat ja tikuvad järjekorras ette. Aga sell

Tänaval sõideti vastu puud inime elustati, lapiti luud auto sirgeks tõmmati, lihviti, värviti kõigil oli hirmus kahju puu jalalt saeti, halgudeks hakiti ja hooleta aeti ahju Trallakas 8.2.2022 Tamperes Luuletuse keskmesse olen tõstnud linna inimeste argised väärtused tähtsuse järjekorras: inimene, auto ja kõige lõpus puu.  Selle luuletuse peategelane on puu, kes esindab kujundlikult linna loodust. Kuigi ka puu elu oleks saanud päästa, otsustati minna lihtsamat teed. Inimene otsis ja leidiski vaenlaseks olevat puu, kelle pärast see eluohtlik liiklusõnnetus juhtus. Vaenlased aga tuleb kahjutuks teha ja ohud autoga liikuva inimese teelt kõrvaldada. Luuletus räägib loo linna looduse hoolimisest või pigem inimese hoolimatusest. Olen märganud, et just linna loodus on see, mis inimesele viimaste seas meelde tuleb. Puud ja loodus on aga eluterve linna väärtus, mille eest tuleb hoolitseda ja mis väärivad armastust.  Muusika valik, suuremad pausid luuleridade vahel ja videopilt võimendavad omal