Lugesin Juhan Viidingut

Nukud ja inimesed (1978)

*   *   *

Surub nurka inimene ennast.

Kas ta üldse enam imestab

selle üle ,mis on saanud vennast?

Ja et valgus silmi pimestab.

Kuidas saame oma vaatenurgast

näha täiust? Nürinurga alt?

Anna andeks.Oma hingeurgast.

ma ei valgustanud piisavalt.

Meil on kiire,mõelgem selle pääle:

selles ilmas ei saa harjuda.

Teeme terveks oma murtud hääle.

Siis saab vaikselt appi karjuda.

Raamatust Jüri Üdi ja Juhan Viiding Kogutud luuletused.(1998)