Trallakas :)

 Loo autor Küllike Adamson Jälle oli käes jõuluootuse aeg. Et aga päris jõulupäev kätte jõuaks, tuli veel nädalake kannatlikult oodata. Perekond Pohla kodus valmistuti muidugi ka jõuludeks. Seda tehti põhjalikult nagu igal aastal. Akende ette vahetati kuldsete tähtede ja päkapiku piltidega jõulukardinad, otsiti välja punased pitslinikud, kapi peale tõsteti küünlajalad, millesse torgati sihvakad hõbedased vahaküünlad.  Välisuksele seati aga jõulupärg ja õues köögiakna all kasvavale hiiglama kõrgele raagus põõsapuhmale pandi selga mitme meetri jagu värvilisi elektritulesid, mis kaugele külasse ära paistsid.  Aga täna oli järg jõudnud piparkookide küpsetamise kätte. Suur köök oli varahommikust peale sigimist-sagimist ja parajat segadust täis. Ega piparkooke tehta ju iga päev, vaid üks kord aastas! Nii juhtus, et mõned asjad olid algul kadunud ja pärast oli mõned asjad jälle üle. See võttis perel omajagu aega, enne kui asju oli küpsetamise tarvis täpselt parasjagu. Ka taignar...

Loo autor Küllike Adamson Oli õhtu. 5-aastane Martin oli emaga just lasteaiast koju jõudnud ning mängis elutoa põrandal legoklotsidega. Martinil ei olnud õde ega venda ja nad elasid kahekesi koos emaga. Kui lasteaias oli Martinil palju mängukaaslasi, siis kodus oli tal vahel päris igav.  Eile tõi ema koju kassi. Neil ei olnud varem kassi olnud ja seepärast Martinit kass ei huvitanud. See kass ei osanud ju midagi teha, isegi mängida mitte. Ainult magas. Magas kui Martin hommikul emaga lasteaeda läks ja ka siis kui Martin õhtul emaga lasteaiast koju tuli. Seepärast olid legoklotsid kodus tema vanad tuttavad lemmikmänguasjad. Enne legoklotsidega ehitama asumist tuli Martinil need aga värvide järgi eraldi hunnikutesse jagada. Lihtsalt legoklotsid ise tahtsid nii. Ja pealegi ei olnud nad nõus enne mitte kuidagi lossimüüriks, autosillaks või politseimajaks hakkama, kui Martin neid värvide järgi hunnikutesse ei tõsta.   "Tõsta meid siia põrandavaiba servale!" hüüdsid punased klotsid...