Trallakas :)

Jutu autor Küllike Adamson Kui vahetunnikell helises, lippasid tüdrukud kooliõuele keksu mängima. Aga 2.a klassi poisid said õpetajalt lunimise peale loa vahetunni ajaks klassi jääda. Vastutasuks pidid nad pühkima tahvli ja sättima sirgeks pingiread. Peagi oli klassis kuulda tulist jutukõminat. Kõige keskel seisis Kaarel ja tema ümber troppis kuus poissi. Kaarel rääkis kõiksugu robotitest, rakettidest ja tulnukatest. Teised poisid kuulasid ja nende põsed õhetasid Kaarli lugudest. Pealegi tahtsid nad kõigest rohkem teada ja muudkui pärisid: "Kumb on tugevam, kas robot või tulnukas?","Millal tulnukad Maa vallutavad?", "Milliste rakettidega saame kosmosesse põgeneda?" Siis küsis üks poistest: "Kust sa kõike seda tead?" "Käisin emaga linnaraamatukogus," teatas Kaarel. "Mina ja ema tõime koju kotitäie raamatuid. Aga seal tuleb olla ettevaatlik. Riiulite vahel luurab ringi ohtlik lugemispisik!" hoiatas Kaarel. "Ooohhh!" oh

Loo autor Küllike Adamson Viieaastased Mikk ja Viiu olid naabrid. Nad olid jooksnud kolm tiiru ümber maja ja mänginud kulli. Nüüd istusid nad kõrvuti liivakasti äärel ja mängisid uut mängu. Viiu oli korjanud õitsvast sirelipõõsast kolm õit ja hoidis neid tugevasti oma peos. "Pane nüüd silmad kõvasti kinni ja ära piilu," ütles Viiu Mikule.  "Söö see õis ära ja soovi üks soov, siis see lähebki täide," kamandas Viiu ja pistis Mikule esimese õie suhu. Mikk näris õit ja see oli väga vastiku maitsega. Õis käis suus ringi, ega tahtnud kuidagi allapoole liikuda.  "Noh, kas soovid juba!" ootas Viiu kärsitult. Siis neelas Mikk mälutud õiesodi vägisi alla. "Ma soovin... ma soovin, et isa tooks mulle roboti kleepsuraamatu," tuli Mikk esimese sooviga lagedale. Ja sedamaid sõitiski töölt tulev isa jalgrattaga hoovi. Ta hüppas sadulast maha ja hõikas: "Tere, jõnglased! Mikk-poiss, näe ostsin sulle robotitest kleepsuraamatu. Viin selle sinu tuppa lauale.&qu

Jutu autor Küllike Adamson Esimeses klassis käiv Egle oli olnud terve nädala haige . Ta ei saanud kooli ega õue minna. Iga päev pidi ta võtma maasikamaitselist köharohtu ja jooma meega pärnaõie teed. Kodus olla oli sellepärast üsna igav. Kõik mängud olid ka ära mängitud ja lasteraamatud läbi lehitsetud. Ta oli värvipliiatsite ja vesivärvidega valmis joonistanud koguni kümme pilti. Nüüd istus ta oma toa laial aknalaual ja vaatas igatsevalt alla tänavale. Kõikjal oli märgata kevade tulekut. Lumehanged sulasid aina madalamaks ja vulisevast sulaveest sündisid hiiglama pirakad porilombid. Üks selline laiutaski täpselt nende maja kollase aia taga. Kuid see ei paistnud olevat mingi tavaline porilomp. Eglele tundus, et porilomp teeb talle koledaid nägusid ja imelikke lõustu. Täiesti kindlasti oli tegemist õelutseva porilombiga! Alati kui ta porilombi poole vaatas, oli sellel jälle loll nägu peas, vahel põlglik ja vahel selline irvitav ilme. Ükskord venitas ta meelega enda näo nii laiaks nagu h

Jutu autor Küllike Adamson See jutt räägib mobiiltelefoni ja poisi sõprusest. Aga kuula ise. Ühel päeval sündis ühes suures tehases mobiiltelefon. Ta ringutas mõnusasti ja puges värvilisse karpi. Seejärel otsustas ta laia maailma minna, et otsida endale üks hakkaja sõber, kelle eest ta saaks hoolitseda ning kes teda ekraanist kõditaks. Nii ta asuski seiklusele seitsme maa ja mere taha. Alguses sõitis ta üle tormise ookeani laevaga, siis lendas lennukiga läbi äikesepilvede ja seejärel tuiskas kiirrongiga läbi võõraste maade. Kui ta oli piisavalt kaua reisinud, otsustas mobiiltelefon väsinult: ”Oeh, arvan, et nüüd on aeg siia tornidega linna pidama jääda. Hüppan õige kaubaautosse ja sõidan kaubanduskeskusesse.” Just sedaviisi läkski. Kaubanduskeskuse poes tegid teised mobiiltelefonid porisedes talle riiulil ruumi, aga mõne aja pärast harjusid nad ära ja temasse suhtuti sõbralikult. Sedasi ta jäigi koos teistega kõrvuti seisma ja ootama. Ümberringi poeriiulitel oli väga palju erineva suu

Jutu autor Küllike Adamson Elasid kord kaks õde Mari-Liis ja Liis-Mari. Nad olid parimad sõbrad. Mari-Liis armastas väga loomi ja veetis sageli aega loomade varjupaigas. Ta unistas, et ühel päeval saab ta endale oma kassi või koera. Liis-Mari aga oli tõeline seikleja. Ta armastas avastada uusi paiku ja käia põnevatel matkadel ning tõi sealt kaasa värvilisi kivikesi. Ühel päeval otsustasid nad koos kodu lähedale matkama minna. Nad pakkisid oma seljakotti sööki ja jooki ning asusid teele. Kui nad olid natuke maad kõndinud, märkas Mari-Liis metsa servas väikest kassipoega. Kassipoeg oli väga näljane ja mäugus kurvalt. Mari-Liisil hakkas koduta kassipojast kahju ning ta ütles Liis-Marile, et neil tuleb loomakest aidata. Tüdrukud andsid kassipojale süüa ning võtsid ta endaga kaasa. Nii sai Mari-Liis endale päris esimese lemmiklooma ja ta pani kassipojale nimeks Kiisu.  Kui tüdrukud metsarajale jõudsid, avastas Liis-Mari puude taga põneva koopa. Ta tahtis kohe koobast seestpoolt uurida, kuid

Loo autor Küllike Adamson Elas kord üks uksematt, kelle nimi oli Mati. Uksematt Mati oli hall ja vaikne, kuid ta oli ka tark ja nutikas. Kuid keegi ei teadnud seda. Ühel päeval, kui majas elavad inimesed läksid jälle välja, oli Mati oma igavast olemisest väsinud. Ta tuli mõttele, et peaks midagi põnevat korda saatma. Ja nii juhtuski enneolematu ime - Mati hakkas rääkima! Ega ta ei suutnud ise ka alguses uskuda, et temasuguse tavalise uksemati seest tuleb hääl. Hääl oli tal selline karedalt krõbisev nagu mõnes raadios ja samas paitavalt pehme. Sellest hetkest peale hakkas ta rääkima kõigile, kes välisuksest sisse läksid ja sealt välja tulid. Alguses olid inimesed ehmunud, kuid harjusid ruttu ära ja rõõmustasid. Mati rääkis neile igasuguseid huvitavaid lugusid, mis ta oli enda sisse kogunud. Ta rääkis neile õunapuudest, muruniidukist, lumest ja kukkede kiremisest, headest lastest ja mõnest kiuslikust ka. Inimesed armastasid teda väga. Lõpuks käisid inimesed iga päev uksest sisse-välja ai