Trallakas :)

Loo autor Küllike Adamson Kuula nüüd hoolega. Kas sa oled näinud kuskil sellist esikupeeglit, mis on nii-nii lai kui sinu hästi laiali sirutatud käed ja nii kõrge kui toa lagi ja nii säravkuldsete raamidega nagu päris printsessi muinasjutus? Aga täpselt selline eriline esikupeegel oli ühe tüdruku kodus. Tüdruku nimi oli Mai-Liis ja ta käis teises klassis. Mai-Liisi meelest oli nende kodu kuldne ja tohutu suur esikupeegel maailma ilusaim. Tüdruk keerutas päevast-päeva end peegli ees ja libistas pilguga üle oma peegelpildi. Kuigi Mai-Liis seal niimoodi iga päev keerutas, ei olnud ta raasugi edev ega käitunud nagu mõni ärahellitatud muinasjutu printsess. Oh ei! Mai-Liis oli väga sõbralik ja abivalmis. Ja muidugi meeldis talle ka enda välimuse eest hoolitseda. Ta tegi seda täpselt nii nagu ema oli õpetanud: peeglisse heitis ta viimasena pilgu kooli minnes ja esimese asjana koolist koju tulles. Kui tal mõnikord klassikaaslased külas käisid, lustiti koguni mitmekesi esikus peegli ees.  Vahel

Loo autor Küllike Adamson Kohe kooli välisuksest sisse astudes oli esimesena ees garderoob. Garderoobis olid nagide ja riiulite sirged rivid. Aga garderoobi kõrval üsna nähtavas kohas seisis põrandal kast. See oli selline ilma kaaneta, suuremat sorti, puust ja musta värvi kulunud ilmega kast. See kast oli mõeldud riiete jaoks, mis olid jäänud garderoobi nagisse rippuma või põrandale vedelema. Nimelt sattusid sinna kõik kaotatud kampsunid, sallid, dressipüksid, lühikesed spordipüksid, t-särgid, nokamütsid, suusamütsid, peapaelad. Samuti oli sellesse kasti asja lugematutel paariliseta jäänud sokkidel ja kinnastel, mida tavaliselt tõmmatakse jalga ja selga ju ikka kahekaupa. Need kõik riided olid varem olnud kellegi omad, aga õnnetu kadumise päeva järel ei otsinud neid enam keegi. Harva juhtus ime, kui kastist mõni riideese omaniku leidis ja selga pandi. Musta kasti järgi kutsuti neid kõiki -  musta kasti rahvas .  Musta kasti rahvas sai isekeskis üldiselt hästi läbi. Omavahel jagati kool

Jutu autor Küllike Adamson Sügis oli möödas ja talv oli käes. Lund oli sadanud mitu päeva jutti. Aga see oli loomulikult hea, sest jõulud olid kohe-kohe kätte jõudmas. Lumi ja jõuluaeg käivad ikka kokku. Sellise lumeuputuse üle rõõmustas muidugi kõige rohkem jõuluvana. Oi, millise uhke, lund tuiskava saanisõiduga jagab ta sel aastal lastele kingitused! Lume üle rõõmustasid ka jõuluvana töökad abilised päkapikud. Nende töö oli käia enne jõule laste tegemisi piilumas ja sussi sisse kommi viimas. Nüüd ei olnud neil vaja töötada paduvihmas ega jalga tõmmata kõrgeid kummikuid nagu jõulude ajal sageli oli juhtunud. Ja vihmast tilkuvate kuubede ja tuttmütside kuivataminegi ajas päkapikud lausa omavahel riidu, sest kõigile ei jätkunud soojamüüril kuivatamiseks kohta. Aga jõuluvana ja päkapikud ei ole kogu aeg tööl. Suvel nad tööd ei tee. Suvel nad puhkavad. Siis pakib iga päkapikk oma kohvri, ütleb teistele head aega ja sõidab lõunamaale puhkusele. Suvel ei ole nad isegi päkapikkude moodi. Ei